Kuidas lahendada Kirde-Eesti probleemid?

Loogiline on see, et töötajate arv väheneb. Aga Eesti riigis peab olema regionaalpoliitika -- see mõiste eksisteerib ainult poliitikute kõnedes. Võtke investeeringute maht, mis on saanud Tallinn-Harjumaa ja mis on saanud Tartu ja Ida-Virumaa.

Kui riik läks nüüd seda teed pidi, et hakkas erastama, nagu erastati Kiviter, siis keegi pidi mõtlema homse päeva peale ka -- aga kes see mõtleja oli? Oru me juba keerasime sinnapaika. Kiviteriga see probleem nelja-viiekordistub. Kui midagi tuleb kaevandustega... ma ei kujuta ette. Sest ega siin tööd ei ole. Oleme uhked Kreenholmi üle, et töötab ja käive kasvab -- aga kunagi töötas Kreenholmis 13 000 inimest, praegu töötab üle 5000.

Meil on lahendusskeeme terve rida. Need tuleb nüüd järk-järgult läbi töötada selles mõttes, et nad oleksid omavahel ajaliselt haakuvad ja võimaldaksid lahendusi leida, aga mitte ei tekitaks tööpuuduses selliseid auke, mida me ei suudaks pärast parandada.

Siin on see koht, kus me peame küll kiirustades toimima, kuid mitte ülepeakaela ja sedasi, et meil jäävad mingid otsad nii õhku, et me ei tule nende haldamisega toime. Selles on peamine küsimus.

Asi liigub normaalset rada. Midagi katastroofilist ei ole. Kiviter arvatavasti saab jalad alla. Kiviteri peremees, nagu me nüüd välja saime uurida, on Ühispank -- nii Eriõli poole pealt kui ka pärast Kiviteri poole pealt. Ühispank peab sekkuma asjasse nagu peremees ja maksma võlad kinni, nii nagu on peremehel ette nähtud teha ausalt, aga mitte hoida ennast varjus.

Meie töötame ka edasi. On ainult vaja, et minister ja erastamisagentuur saaksid aru, et meil on vaja paar kaevandust kinni panna. Aga kinni panna ei tohi, sest see viskab rahva kohe töötuks. Siis tuleb kaevandusi ühendada. See õigus tuleb meile anda. Ja rohkem ei ole midagi vaja teha.

Ka Silmet arutab tõsiselt täna järgmise aasta realisatsiooni ja tootmiskava, mis kindlustaks tootmise normaalse võimsuse tasemel. Kuigi peame ka vajalikuks teatud koondamisprogrammi ellu viia, loodame, et äkki võimsuste suurendamisel annab inimesi ehk kuidagi siinsamas rakendada. Teatud potentsiaal selleks, et see nägemus ei ole lausa must stsenaarium Silmeti osas, on olemas.

Kiviteri kohta on raske midagi öelda. Võlausaldajad peaksid tunnetama, kas ettevõtte edasine tegevus ilma pankrotimenetlust alustamata annab lootust nende võlgade kättesaamiseks. Ka riik peaks hindama, kas soodustuste andmine, kohustuste mahavõtmine võib osutuda täiendavaks kuluks lõpuks. Olukord on kriitiline, kui inimesed tööta jäävad. Aga see ei peaks olema majanduse normaalsete regulatsioonimehhanismide eiramise põhjus. Ajutiselt võib ju leida mingeid lahendusi, lõpuks tuleb seda probleemi ikkagi sügavamalt lahendada.