Kütusekulu sunnib autojuhid lahkuma

Talupidamisele pühendunud Priit Aru autojuhipõli lõppes pärast järjekordset Venemaa sõitu, kus tööandja leidis, et Venemaa reisil on kogunenud liiga palju kilomeetreid. ?Kütusekulu ei meeldinud neile kogu aeg,? räägib Aru, kes pärast seda juhtumit lahti lasti. Lahkuda otsustasid veel neli autojuhti, kelle kütusekuludega Alu Veoki juhatuse esimees Aivo Härmaste rahul ei olnud. Minevikus ka ise autojuhina töötanud Härmaste on teinud oma kahtluste kontrollimiseks veokitega ka kontrollsõite. Parim tulemus Rapla ja Türi vahelisel trassil oli 24,65 liitrit 100 km kohta. Alu Veoki endised juhid kehitavad Härmaste kontrollsõitudest rääkides õlgu ? küttekulu sõltub tee tõusudest ja langustest, auto koormatusest jne. Seetõttu ei saa Eestis tehtud kontrollsõiduga saavutada adekvaatset tulemust. Üks endistest juhtidest kinnitab, et Scaniate ametlik keskmine kütusekulu on 29?45 liitrit 100 kilomeetri kohta.

Scania Eesti tegevdirektor Janno Karu ütleb, et tehas keskmist kütusekulu ei anna, sest kulu sõltub tingimustest. 29?45 liitri määratlemisel poleks mõtet, leiab Karu ja lisab, et 45 liitrit võib ehk kätte saada suurtel metsaveomasinatel Rootsis, kus on lubatud raskemad koormad.

Mina olen Alu Veokist tulnud juhtidega väga rahul. Jaburdus on kakelda mingi 10 liitri kütuse pärast, mis võib saja kilomeetri kohta vahel rohkem kuluda (lumi, mäed jne).

Kui ma hakkan autojuhte kahtlustama kütuse liigtarbimises, siis ma võtan eelkõige ära kulude tekitamise võimalused. Ei tule tegeleda mitte tagajärgede, vaid põhjustega. Näiteks oleme kütuse ostmisel läinud sularahaga arveldamiselt kaardiga maksmisele.

Meil on väljatöötatud oma sõiduleht, kus on kirjas läbisõit Eestis ja väljaspool Eestit. Samuti kirjutab juht eraldi lahrtisse ka oma sõidud. Oma sõitude eest ma talle palka ei maksa, kuid kütuseraha ka ei võta. Kui juht kirjutab midagi valesti või kui kulud tunduvad liiga suured, peab ta neid põhjendama. Samuti tuleb viga välja auto üleandmisel ühelt juhilt teisele.

Karistamiseks on kolmetasandiline palgaskaala. Iga juhi puhul vaadatakse see üle üks kord kuus. Kui juht on pattu teinud, siis kukub ta kuuks või kvartaliks madalamale palgatasandile. Ma ütlen talle, mille eest ta sinna kukkus, ja mehed ei ole virisenud, et neid on valesti karistatud.

Veoki valmistajatehase poolt on teada, kui palju üks veok kütust võtab. Vähemalt peaks teada olema, millist kütusekulu lugeda normaalseks.

Kui praktikas selgub, et mõni masin ei mahu normidesse, siis võib põhjuseks olla korrast ära mootor, juhi valed sõiduvõtted ja loomulikult võimalus, et osa kütust läheb vasakule. Täpselt samas järjekorras tuleb neid põhjusi kontrollida. Kui tehnilises pooles probleeme pole, siis tuleb analüüsida juhi töövõtteid ja vaadata, kuidas ta tööga toime tuleb.

Kui ka seal ei ole viga, siis on ilmselt kolmas variant, millele tööandja peab juhilt seletust nõudma. Kui selgitus tööandjat ei rahulda, tuleb üleastumisele töötaja tähelepanu juhtida distsiplinaarkaristuse korras. Distsiplinaarvastutuse seadustik näeb ette, et see vormistatakse käskkirjana.

Kütuse ülekulu tõestamiseks võib firmajuht ise teha kontrollsõidu või tellida mõõdistused mõnelt firmalt. Seadustes ei ole kirjas, kuidas kontrollsõit peab toimuma. Kirjas on aga, et töötaja karistamisel peab detailselt paberil kirjas olema, milles tema üleastumine seisnes.