Reet Hääle eilsed väited

Täpsustaksin ja lükkaksin ümber mõningad väited liisinguühingute liidu tegevdirektori Reet Hääle kommentaaris (ÄP 24.11). Tõesti olid kindlustusseltside poolt liisinguühingutele makstavad komisjonitasud kahepoolse kokkuleppe küsimus ja aastate eest olid kindlustusseltsid ise altid kokkuleppeid sõlmima. Kuid pr Hääl eksib, kui väidab, et liisinguühingud tegid selle eest tööd, st müüsid poliise.

Liisinguühingud ei tegelenud kindlustusvahendusega, mille eest tavaliselt makstakse agenditasu. Sisuliselt maksid kindlustusseltsid vaid kliendi eelistuse eest. Klient saadeti kindlustusseltsi lepingut sõlmima, kus tegeliku töö tegi ära kindlustusseltsi müügiesindaja.

See oli ka põhjus, miks on kindlustusseltsid loobunud liisingufirmadele komisjonitasu maksmisest -- pole ju, mille eest maksta (vanasti nimetati sellist maksu muide altkäemaksuks).

Sama «majandusedu eufooria», milles tegutsesid kindlustusseltsid, ärgitas liisingufirmasid sõlmima liisinglepinguid lausa konveiermeetodil, jättes tihti kontrollimata kliendi tausta, tema suutlikkuse tasuda liisingmakseid, samuti, kas kliendi esitatud dokumendid on ehtsad. Liisinglepingu järgi võtab liisinguühingule kuuluva vara rentnik kohustuse sõlmida kindlustus-

lepingud. Probleemid tekkisid paljus sellest, et liisinguühingud ei suutnud säilitada ülevaadet, kas nende kliendid tegelikkuses lepingut korrektselt täidavad.

Kindlustusseltsid on siin asjasse mittepuutuvad kolmandad isikud. Liisinguühingutele kui renditava vara omanikele on hästi teada vara kindlustamise tingimused. Nii on kaskolepingu välistuseks kahju tekitamine alkoholijoobes juhi poolt, samuti vabaneb kindlustusselts hüvitamise kohustusest, kui kindlustusmaksed on maksmata jne.

Seega ei pea kindlustusseltsid hüvitama halbade ja ebakorrektselt või kuritegelikult käituvate klientide tekitatud kahju. Kliendivalik on liisingufirma enda risk, mida ei maandata tavapärase kasko- või muu varakindlustuslepinguga. Väidetavalt moodustasid liisingufirmad kindlustusseltside makstud komisjoni-

tasudest kompensatsioonifondi, mille arvel kaeti ülalkirjeldatud kindlustuse poolt õigustatult mittekaetavad kahjud. See tähendab, et kindlustus-

maksetest üritasid liisingufirmad katta riskid, mida kindlustusseltsid tariifidesse polnud kalkuleerinud.

Kindlustusseltside kahjukäsitluses on vajakajäämisi ja see on valdkond, kus kindlustusseltsid peaksid tõsiselt oma teenuse kvaliteeti parandama. Siiski ei maksa kirjutada kindlustusseltsi halva töö arvele seda, kui hüvitamisest keeldumine on põhjendatud ja tuleneb lepingu tingimustest, millele on alla kirjutanud mõlemad osapooled.