Eesti võib Vene kriisist

Eesti toiduainetööstuse kõrval on Venemaa majanduskriis puudutanud ka mitmeid teisi majandusharusid. Eesti ekspedeerimise turuliidri Schenker - BTLi käive vähenes oktoobris võrreldes eelmise aasta sama kuuga 10%, kusjuures firma ise otseselt Venemaa vedudega ei tegelegi, muutuse põhjustas klientide seotus Venemaaga. Kriis mõjutab kõiki toiduainetööstuse ja Vene turuga otse või kaudselt seotud majandusharusid.

Venemaa-suunalise ekspordi osas ei ole tõusu niipea oodata, sest sealse tarbija ostujõud on tugevalt langenud. Rahuliku arengu korral kulub varasema taseme taastumiseni vähemalt 5--6 aastat. Seni võib Eesti aga kasu saada USA toiduabist Venemaale, millest vähemalt osa hakkab suure tõenäosusega liikuma läbi Tallinna sadama. Vene majanduskriisiga on kaasnenud idast läände suunduva toorainetransiidi suurenemine. See majandusharu peaks kriisist ainult võitma, seda enam, et meile konkurentsi pakkuvad Venemaa sadamaehitusplaanid lükkuvad kaugesse tulevikku. Selle taustal on investeeringud Eesti sadamatesse ja raudteesse paremini kaetud kui varem.

Venemaalt seoses kriisiga lahkuvaid lääne investoreid oleks võimalik Eestisse tuua, kui meie investeerimis-

kliima oleks soodsam ja bürokraatlikkust vähem. Viimati said suurema tähelepanu osaks lääne kapitali vallutused Eesti majanduses seoses Rootsi pankade omavahelise konkurentsiga osaluse pärast Hansapangas. Sama tendents on silmnähtav meediavaldkonnas, kus kontsernid üksteise järel Põhjamaade kapitali osalust suurendavad. Ka Schenker-BTL kuulub väliskapitalile.

Avalikkuses on kõlanud murelikke kommentaare, et Eesti majandus läheb tervenisti väliskapitali kontrolli alla, ning lääne investorite lahkumisega Venemaalt võib see tendents süveneda. Tänapäeva maailma majanduses võib näha selget globaliseerumise trendi -- firmad muutuvad rahvusvahelisteks kontsernideks. Investorite puhul on üha enam tegemist börsiinvestorite-

ga, see tähendab, et kapitalil ei ole kodumaad.

Vaadates pankade arengut viimasel ajal, võib öelda, et väliskapitali osaluse suurendamine on Eesti majandusseisu tegelikult stabiilsemaks muutnud. Kui seni oli aktsiakapital küll Eesti omanike käes, siis raha, mida laenati, oli ikkagi välisinvestori oma. Poliitilise või majandusliku olukorra muutudes on lihtne laenuraha kiiresti välja võtta. Nüüd, kus seesama raha on muutunud aktsiakapitaliks, on kindlustunne suurem, sest seda ei ole võimalik nii kiiresti Eestist välja viia.

Ettevõtete globaliseerumine on Eestile majanduslikult ja poliitiliselt kasulik. Suurte multinatsionaalsete kontsernide jaoks on Eesti tööjõu maine päris hea. Täna Eestis tootmisega tegelevad rahvusvahelised kontsernid, kellel on tehaseid igal pool maailmas, on siinse tööjõu efektiivsusega rahul. Nende jaoks tasuvad inves-

teeringud ennast siin kõige kiiremini ära, samal ajal kui Venemaa tehastes tihtipeale ei jõutagi kasumisse.

Efektiivse tootmise eelduseks on see, et firmad toovad siinsetele töötajatele oma know-how ja koolituse. Suured kontsernid ei saa endale lubada, et nende kaubamärgi all tehtaks kuskil viletsamat tööd, seetõttu tehakse suuri kulutusi koolitusele ja arengule.

Minu arvates ei ole põhjust väliskapitali skeptiliselt suhtuda, sest inimesed Eestis on kõige rohkem kaotanud just nende Eesti kapitali säravate tähtede tõttu, kes nüüd ridamisi langevad.

Panganduses on ju näha, et olles raha kaotanud, saab klientidel patriotismist villand. Suure hooga alustanud ja kiiresti kasvanud firmade omanikel ja juhtidel puudub suure ettevõtte juhtimise kogemus ja oskus. Pidev majanduskasv on tekitanud illusiooni, et positiivne trend jääbki kestma, seevastu praegune majanduse jahtumine näitab kätte reaalsuse ning peaks nii juhte kui töötajaid rohkem pingutama ajendama.

Autor: Meelis Arumeel