Kus on edu, kus on kasum?

Mõõn mõõna järel liigub Eesti majandus tuleviku poole. Kord viitavad automüüjad, et nüüd küll müük põhjas ja kohe pööravat tõusule. Sama väidab keegi mujalt. Napilt alla poole aastaga on riigieelarve täitunud vaid kolmandiku võrra. Eesti majandus jätkab oma heades tavades: käib pidev teenindussektori ümberjagamine.

Mängitakse tuntud ringmängu, kus ümber toolikogumi kõndijaid on alati ühe võrra rohkem kui toole. Muusika lõppedes üritatakse istuda ja keegi jääb toolita. Tänaseks on edupasunad meie tublile majandusele pikalt ülistuspalu mänginud. Paraku on toole märgatavalt vähem kui nende ümber kõndijaid. Ehitusettevõtjad on minetamas riigitellimusi: riik vaatamata himule luua uusi katusealuseid on nigelamas seisus kui tahaks. Muusika äkiline katkemine paneks aga kõik põrandale prantsatama.

Oodatakse ja loodetakse muutust. Kes loodab luua oma autokummi- ja traadita telefonitööstust, kes loodab hakata meisterdama geenidega kui mänguklotsidega. Kõigil on lootus, et seetõttu muusika jätkub ning mänguplatsile tuleb toole juurde. Samas on selge, et kiiret edu ei saavuta ei ühed ega teised. Soov järgi joosta ja järgi teha annabki alati tulemuseks igavese järgijooksmise ja järgitegemise -- ei midagi uut. Äkiliselt ilmsiks tulla võiv edu on pikaldase eeltöö tulemus.

Soomlastegi eeskujukas edu infotehnoloogia vallas pole seotud mitte üheainsa ettevõtte äkilise ümberkorraldusega, vaid aastakümnete pikkuse panustamisega vastavasse haridusse ning teadusuuringuisse. Tänased tehnoloogiaarendusele orienteerunud üliõpilased on nõutud nelja-viie aasta pärast. Tõsist majandusedu kõrgtehnoloogilisest muutusest majanduses võiks oodata kaheksa kuni kümne aasta pärast. Kiire majandusedu pole seega mitte kõrgtehnoloogilises muutuses. Vähemalt mitte sellises kõrgtehnoloogias, mida maailmas senini tavapäraseks peetakse.

Kui raha (kasumit ja kasvu) napib, on otstarbekas säästma hakata. Säästmine loob majanduskasvu, kui kulutusi mitte ainult ei vähendata, vaid ka muudetakse kulutuste struktuuri. Tee-ehituse kulutusi mitte ainult ei vähendata, vaid asendatakse need infovõrkude rajamise kulutustega. Puhastusseadmetele tehtavaid kulutusi mitte ainult ei vähendata, vaid asendatakse need looduskooslustel põhinevate veepuhastitega.

Ehituskulutusi mitte ainult ei vähendata, vaid asendatakse linnaehitus laialdase hajaasustuse rajamisega. Jätkusuutlikkus pole ainult selles, et kulutada tahtlikult tänases keskkonnaruumis vähem elektrit või paberit, vaid eelkõige selles, et luua uue esteetika ja toimimisreeglitega keskkond, milles mõistlik suhtumine ressurssidesse pole sundus või piin, vaid lahutamatu omadus.

Isikliku eelarve tasemel teeb inimene valikuid pidevalt: kütust, õli ja varuosi neelav liikur vahetatakse esimesel võimalusel säästlikuma sõiduki vastu; talviti läbipuhuvad aknad asendatakse soojaarvete vähendamise huvides tihedamatega.

Meie tänapäine ümbrus on täidetud raiskavate esteetiliste vormidega ning matkitult kasutusse võetud või jäetud ressursikulukate tehnoloogiatega. Sellises elu- ja mõtlemiskeskkonnas sünnibki enamjaolt raiskavaid ja vähetõhusaid tegevusplaane. Nii äris kui poliitikas, nii kunstis kui teaduses.

Aina sagedamini kostub vajadus riigireformi järele. Avaramalt mõeldes vajaksime me siiski keskkonnareformi. Riikki ju keskkonna osa. Meie nasad, maikrosohvtid, lokhiidid, mertseedesed ja nokiad saavad tekkida vaid neile vastuvõtlikku keskkonda. Tavatult jätkusuutlik ümbrus ja mõtteviis on ainus majandusedu eeldus ning ilma selleta otsime oma õnnemasinat heade rahvatraditsioonide vaimus. Nagu jaanipäeval sõnajalaõit.