Eesti -- magnet välisinvestoritele

Valitsuse ettepanek kaotada tulumaks taasinvesteeritud kasumilt on taastamas Eesti kui oma majandust radikaalselt reformiva riigi mainet. See otsus võib kujuneda oluliseks teetähiseks Eesti liikumisel arenenud riikide heaolutaseme saavutamise poole.

Siseriiklikult on vaidlus valitsuse ettepaneku üle keskendunud sellele, kuidas tulumaksust vabastamine hakkab mõjutama juba toimivat ettevõtlust ja kas ettepaneku praktiline mõju on tegelikult nii oluline.

Seejuures jäetakse tähelepanu alt välja elementaarne fakt: kuna Eesti sisemajanduse kasvu rahastamiseks puuduvad vajalikud hoiused, sõltub Eesti majanduslik tulevik ennekõike riigi suutlikkusest tõmmata ligi välisinvesteeringuid ja vähem siseriikliku ettevõtluse kasvust.

Otsides võimalikke eeskujusid, peaks Eesti analüüsima mitte niivõrd Soome ja Nokia, vaid Iirimaa näidet. Iirimaa oli 20 aastat tagasi vaene, majanduslikult mahajäänud riik, mille kõige helgemad pead lahkusid kas USAsse või Inglismaale.

Peale ühinemist Euroopa Liiduga hakkas Iirimaa, toetudes ELi rahastamisvahenditele ja oma soodsale maksupoliitikale, tutvustama ennast rahvusvahelistele strateegilistele investoritele kui märkimisväärseid maksusoodustusi pakkuvat väravat Euroopasse.

Sellise poliitika tulemusena saavutas Iirimaa 1990ndatel aastatel ühe kõige kiirema majanduskasvu Euroopas. Käesoleval aastal on oodata, et Iirimaa, mille majanduskasv on olnud keskmiselt 8% aastas, edestab Suurbritanniat sisemajanduse kogutoodangult inimese kohta.

Tundub, et niipea Eestil oma Nokiat leida ei õnnestu. Samas on Eestil võimalus saada nii ülejäänud Euroopa kui teiste Balti riikide jaoks majandusliku liberaalsuse eredaks sümboliks ja seeläbi magnetiks rahvusvaheliste investorite jaoks. Minu arvates on valitsuse praegused maksuettepanekud suurepärane samm «Iiri mudeli» kasutuselevõtmisel Eestis.

Loomulikult peab saavutatud edu kindlustamiseks ettevõtte tulumaksu kaotamisele järgnema rida teisi meetmeid. Ennekõike peab Eesti tutvustama ennast välismaailmale kui avatud majanduse ja mõtlemisega riiki.

Erinevalt mõnede Soome ajalehtede väidetest ei ole Eesti kujunemas off-shore keskuseks, vaid Eesti lihtsalt kasutab Iirimaa järgiproovitud põhimõtteid luua ettevõtlust ja investeeringuid soodustav keskkond.

Seejärel on vaja efektiivselt ja agressiivselt teavitada ülejäänud maailma sellest, et Eesti on ideaalne, äärmiselt soodsa maksupoliitikaga lähtekoht kaupade ja teenuste müümiseks Läänemere piirkonna kui maailma ühe kõige jõukama regiooni riikidele.

Kui valitsus otsustab juhinduda «Iiri mudelist», st võtta eesmärgiks välisinvesteeringute meelitamine Eestisse, tuleb pöörata tähelepanu ka teistele teguritele, mis aitasid Iirimaal edu saavutada. Need on ennekõike hästikoolitatud tööjõud, inglise keele kui rahvusvahelise ärisuhtlemiskeele oskus ja äärmiselt külalislahke suhtumine välismaalastesse.

Mida saaks Eesti ära teha lisaks tulumaksu kaotamisele ja soodsa maksupoliitika kehtestamisele? Ehkki vastuse peavad leidma ennekõike poliitikud, olgu siinkohal toodud mõned (võimalik, et poliitiliselt naiivsed) ettepanekud:

1) võtta õppust Singapurist ja muuta inglise keel ametlikuks riigikeeleks. Ehkki see ei annaks koheselt kaugeleulatuvaid tulemusi, ärataks see rahvusvahelisel tasandil kindlasti positiivset tähelepanu;

2) kaotada piirangud Eestis töötada soovivate välismaalaste haridustasemele;

3) tagada, et haridussüsteemi ülesehitamise juures arvestatakse majanduse vajadusi.

Kokkuvõtteks tahan valitsust õnnitleda ettevõtte tulumaksu kaotamise idee juurutamise puhul. Võib-olla sellise valitsuse all Eesti ei vajagi oma Nokiat.