Paberipuud tuleb hakata vääristama Eestis

Eesti peab töötlema oma strateegilisi tooraineid võimalikult kõrgema töötlusastmeni kohapeal. Puidutöötlemine oleks Eesti jaoks eelkõige olemasoleva ja kasutamata ressursi seisukohalt sobiv tööstusharu millele spetsialiseeruda.

Kui saetööstus töötleb pea kogu kohaliku saepalgi Eestis, siis paberipuu läheb 95% ulatuses eksporti. Tänapäeva turunõudlust ja tehnoloogiaid arvestades on ainsad võimalused paberipuu töötlemiseks tselluloosi, paberi ning puitlaastplaadi tootmine.

Meie toorainevarusid arvestades võiks Eestisse rajada nii kaasaegse tselluloositehase koos paberitootmisega kui ka täiendava puitplaaditööstuse. Väiksema toorainevajaduse tõttu ainuüksi plaaditööstus Eesti kõiki toorainevõimalusi ei ammendada ei suuda.

Lahendus Eestile tundub seega lihtne -- ehitame nii tselluloosi-, paberi- kui ka puitplaaditööstuse -- loome seeläbi mõned tuhanded töökohad, saadame kogu toodangu eksporti ja mis kõige olulisem -- vääristame kogu puiduressursi kohapeal. Oleks tegelik elu ka nii lihtne, siis oleks ehk tehased juba püsti, töös ja rahvas sellevõrra rikkam.

Eesti riigi ülesanne ei ole ettevõtlusega tegeleda. Kohalikel ettevõtetel puudub turukogemus ja ei ole vajalikul määral kapitali. Kaasaegse tselluloositööstuse rajamiseks on näiteks rohkem kapitali vaja kui Hansapanga ülevõtmiseks.

Välisinvestoritel ja eriti Skandinaavia tootjatel puudub motivatsioon -- milleks investeerida, kui toorainet saab niigi odavalt, kindlalt ja lähedalt. Eesti paberipuu hind Rootsi tehaseväravas on madalam kui Rootsi enda puidul, olgugi et Eestist importimisel lisandub puidu tihumeetrile 120 krooni transpordikulusid. Seega on Skandinaavia tootjate huvides säilitada Eesti oma strateegilise toorainevaramuna.

Eesti paberipuu olulisust meie põhjanaabritele saaks testida lihtsa katsega -- keelustada homsest puidu töötlemata kujul eksport või see vähemalt korralikult maksustada. Olen kindel, et sellele järgneks väga valuline reaktsioon kõigi asjassepuutuvate ettevõtete, nende liitude ja isegi valitsuste tasemel.

Loomulikult ei võtaks me sarnast sammu ette, kuna me ei oska ise paberipuuga midagi peale hakata.

Parem võimalus oleks luua Eestis keskkond, kus paberipuu suuremahuline töötlemine on majanduslikult piisavalt atraktiivne, ja müüa see võimalus strateegilisele suurinvestorile. Tegeliku kasu saaksime siis puiduressursi suurema vääristamise kaudu.

Kas me aga oleme valmis investeerima oma aega, tahet ja vahendeid investorile soodustingimuste loomiseks? Kas me üldse saame endale lubada riikliku puiduressursi soodsatel tingimustel äralubamist?

Samas võib vastu küsida -- kas me oleme nii rikkad, et võime endale lubada puiduressursi eksporti töötlemata kujul, nagu me seda juba mitmeid aastaid mõtlematult teeme?

Vt. ka joonist:Puidueksport 1998