Lõppes mittesuitsetajate ahistamine

?See aeg saab mööda, kui tuhatoos pandi nurka ja öeldi, et see on suitsetamise koht,? ütleb sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Andrus Lipand. Aastaks 2002 peavad asutustes olema tehnilistele tingimustele vastavad suitsetamisalad, aastaks 2004 aga ventilatsiooninõuete järgi välja ehitatud suitsetamisruumid. Siis võib asutusse astuda sisse tervise- või töökaitseametnik ja kontrollida näiteks, kas suitsetamiskohtade ventilatsioon ikka töötab.

Tööandjal pole aga mingit kohustust suitsetamiskohti välja ehitada. Ta võib kehtestada korra, et suitsu tõmmatagu õues, või üldse keelduda suitsetajaid tööle võtmast. Majandusliku mõtlemisega firmajuhid eelistavad juba praegu mittesuitsetajaid, sest poole sigaretipaki äratõmbamiseks kulub terve tund tööpäevast.

Suitsetajad pole ära pahandanud ainult firmajuhte, nad mürgitavad õhku ka korterites. Andrus Lipandi sõnul on talle juba ammu helistanud inimesed, kes otsivad abi nende korterisse trepikojast tungiva suitsuhaisu vastu. ?Suits levib läbi uste ja pistikupesade uskumatult kaugele ja püsib uskumatult kaua,? ütleb rahvatervise spetsialist.

Kui seni oli ainus võimalus naabrimehele märkus teha, siis nüüd seisab õigus puhta õhu tahtja poolel. Tubakaseaduse üks paragrahve ütleb, et korterelamu ühistrepikodades suitsetamine on keelatud. Ka üürikorteri omanik võib korterit üürile andes seada tingimuseks mittesuitsetamise.

Seadus lubab keelatud kohtades suitsetajaid ka trahvida. Kui palju vales kohas suitsu tõmbamine maksma hakkab, määratakse lähitulevikus kindlaks haldusõigusrikkumise seadustikuga. ?Kui suitsetamise teemal tekkiv tüliõun on seadusega reguleerimata, siis peaks õigus jääma mittesuitsetajale,? loodab Lipand. Vähemalt lääneriikide kohtupraktikas on see seni nii olnud.

Mitmes lääneriigis on suitsetamine keelatud tööruumides, staadionidel, sõjaväes, liftides, bussipeatustes. Erilise karmuse ja kõrgete trahvidega paistab teiste hulgast silma Prantsuse tubakaseadus. Meil kehtima hakanud õigusakt on Lipandi hinnangul suhteliselt leebe, kuna tegemist on siiski vaid avaliku suitsetamise korrastamisega siseruumides, mitte selle täieliku keelamisega.

Ühe teenindusruumiga toitlustusettevõttes peab olema nähtaval teave, kas suitsetamine on keelatud või lubatud. Kui on mitu teenidusruumi, siis peab olema vähemalt ühes neist suitsetamine keelatud. Et enamik kohvikute külastajaid ja töötajaid on mittesuitsetajad, peab neil olema võimalus kas täielikult või suurema osa ajast suitsust keskkonda vältida.

Suitsetaja pole ainult omaenese tervise vaenlane ja suitsetamise tagajärg pole ainult aastate pärast tekkida võiv kopsuvähk. Paljud ülitundlikud ei talu suitsu sõna otseses mõttes, sest juba väike õhu vingusisaldus paneb nad köhima, aevastama, nina-silmad vett jooksma või kurgu kipitama. Astmahaigel võib aga suitsuhais vallandada lämbumishoo.

Lipand ütleb, et ega tubakaseadus üksi ilma tee. Mittesuitsetajate õigusi peavad aitama jalule seada ka maksupoliitika ja ühiskondlik arvamus ? on ju igaühe isiklik asi see, et õhk tema ümber poleks saastatud. Lipand toob näite Erika Salumäe kunagise treeneri kohta, kes oli ahelsuitsetaja. Ameerikas treeninglaagris olles pidi ta suitsutõmbamise maha jätma, sest niipea, kui ta kusagil sigareti läitis, tegi keegi märkuse. Ühiskondlikku arvamust peaks aitama ärgitada ka see, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on kuulutanud alanud aasta passiivse suitsetamise vähendamise aastaks.

Nõukogude ajal valitses seisukoht, et alkohol ja tubakas peavad olema kättesaadavad ka madalapalgalisele. Nüüd on suund sinnapoole, et tubakatooteid kui tervistkahjustavat luksuskaupa ei pea saama osta igast putkast. Seetõttu müüakse arenenud riikides sigarette vaid spetsiaalsetes kauplustes ja suurtes kaubamajades.

Eesti tubakaseadus on paljudest Euroopa analoogsetest seadustest rangem selles osas, et keelab alla 16aastastel tubakatooteid tarbida. Kuna uuringud näitavad, et pooltel suitsetavate laste vanematest pole aimugi oma võsukese salaharrastusest, võib tulevikus nii mõnigi neist selle kurva tõe teada saada rahakotti kergendava trahvikviitungi kaudu.

Muidugi ei hakata suitsetavaid noorukeid ratsapolitseiga taga ajama. ?Eesmärk pole karistamine, vaid kasvatamine. Trahv on viimane abinõu, kui manitsused ei mõju,? ütleb Sotsiaalministeeriumi ametnik.

Lipand on rahul, et riik on lõpuks näidanud, et peab tubakat strateegiliselt ohtlikuks kaubaks mitte ainult rahva tervisele, vaid ka riigi majandusele, ning on kohaldanud selle suhtes eraldi seaduse.

Autor: Eha Laanepere