Eurorindel läheb asi tõsiseks

Saksamaa kantsler Gerhard Schröder pidas enne jõule kõne, kus väitis, et oleks otstarbekas kehtestada seitsme aasta moratoorium tööjõu liikumisele uutest st mõne aasta pärast liituvatest maadest vanadesse Euroopa Liidu maadesse. Tõsi, ta rõhutas, et küsimust tuleb käsitleda paindlikult. Mõne uue liikme puhul võib üleminekuaega oluliselt lühendada, mõne eriala esindajate tarvis pole tõkkeid vajagi.

Kõne polnud mõeldud ELi laienemisega venitamiseks. Vastupidi: järjest enam inimesi Saksamaal ning teistes jõukates riikides kardab Ida-Euroopa odavat tööjõudu ehk toda ?kõlvatut konkurentsi?, kus kohalikud oma kõrge palga nõudmisega võivad avatud tööturul jääda vähemaga leppivatele võõramaalastele kergesti alla. Et seda pelgu leevendada, tuli Schröder välja ettepanekuga hoida võimalikku tulva mõnda aega tagasi. Kui pakutud klausel liitumislepingusse kirjutatakse, seisame vastamisi paradoksaalse probleemiga. Neli elevanti, kelle turjal ühinenud Euroopa püsib ja toimib, on teatavasti kapitali ja kaupade, tööjõu ja teenuste vaba liikumine liidu territooriumil. Piirangute kehtestamine uutele riikidele saab tähendama eri sorti täisliikmeid.

Ent vaatame asja teise nurga alt. Eks ole needsamad tulevased liikmesmaad läbirääkimistel pidevalt nuianud ning nõudnud endale soodustusi ja üleminekuperioode. Paljudele taotlustele (ka Eesti omadele) on vastu tuldud. Selles mõttes mängime ju algusest peale kahe otsaga mängu. Täisliikme õigusi soovime otsekohe, kui kell on kukkunud. Vastutuste ja kohustuste kogupaketi omaksvõtmisega viivitamist peavad aga kõik aplikantriigid endastmõistetavaks.

Eestil on põhjust Gerhard Schröderi kava tervitada. Lääne pudrumäed ja piimajõed on meilt võõrsile meelitanud juba häirival hulgal ajusid. Kui ühe ropsuga langevad ühel päeval viimasedki tõkked, võib see kohalikku majandust ohtlikult haavata. Mõnigi piirangutega kosumisaasta ELis tasakaalustaks märgatavalt olukorda tööjõuturul Eesti kasuks. Samas peavad meie läbirääkijad kindlalt vastu seisma katsetele vaid koort riisuda. Kui moratoorium, siis moratoorium, mitte nii et liikumisvabadus kehtib valikuliselt. Spetsialistid, keda seal läänes parajasti vajatakse, tulgu, teisid istugu kodus.

Saksamaa liidukantsleri kõnet ei meenuta ma siiski ainult selle sisu pärast. Kolm aastat on Brüsselis käinud liitumiskõnelused, kus peatükke avatakse ja suletakse, vastastikku kaubeldakse, järele antakse või kindlaks jäädakse. Loodetavasti juba järgmisel aastal jõuavad ELi ning Eesti esindajad kõigi 31 peatüki vaagimisega ühele poole ja Euroopa Komisjon annab heakskiidu nende toimingute alustamiseks, mis päädivad eurolepingu sõlmimisega ja selle ratifitseerimisega 15+1 osalise poolt.

Brüsseli läbirääkimised on medali üks külg. Seal katsutakse kandidaadi kopsud ja maks läbi, tehakse talle ettekirjutusi, kontrollitakse ta pädevust uue olukorra ning sellest johtuvate nõudmistega kohaneda. Aga loomulikult on kogu protsessil ka teine pool. Sest ka viisteist juba liitunut peavad ennast muudatuseks ette valmistama, ja see ei piirdu ainult institutsionaalsete ja muude sääraste reformidega.

Gerhard Schröderi sõnavõttu tuleks vaadelda tollest aspektist. Sääraseid kõnesid, millega Euroopa liidrid meid kainestavad ja oma kodanikke julgustavad, saame lähiajal ridamisi kuulma. Sest asi on tõsiseks läinud. Kuupäevi pole kuulutatud, aga nad virvendavad silmapiiril ja viimane aeg on teoreetilised arutlused eurooplaste ühiskodust asendada praktiliste seisukohavõttudega, mis tagaksid laienemise.

Euroopa Liit ei ole altruistide ühendus. Igal varem liitunul ja ELil kui tervikul on oma huvid, millega peab uustulnuk arvestama, et ka tema huvidega arvestataks. Vanadel liikmetel on õigustatud hirmud, sest esimest korda võetakse vastu riike, kes on majandusvõimekuselt ja poliitiliselt kultuurilt ELi keskmisest tasemest kõvasti allpool. Mida varem mõistame, et me ei ole koju tagasipöörduv kadunud poeg, kelle auks isa nuumvasika veristab, seda parem meile endile.

Autor: Enn Soosaar