Soots vallutas New Yorgi viiekümneaastaselt

Talumehest kunstnikul või kunstnikust talumehel Lembit Sootsil on Karksi-Nuia külje all suur talu, mis kannab Viljandimaa uhkeima talu tiitlit. Helevalged hooned paistavad raagus talvemaastiku taustal kätte ka suure tee peale ning äraeksimise võimalus on väike. Muidugi juhul, kui tead, mida otsid.

Taluni viib pikk põlispuude allee, mida mööda sõites hakkab auto ühest tee servast teise vibama. Suur sula pole Mulgimaadki puutumata jätnud ning tee on nagu klaasist. Kui tee lõpeb, ilmub vaatevälja suur madal hoone ning selle ees haukuv valget karva koer.

Koera klähvimise peale tuleb uksele ka peremees ise ning kutsub tulijad tuppa. Ees avanevat ruumi on raske paigutada mõiste alla talutuba. See on suur ja valge, kõrgete lagedega ruum, millel üks sein vaid klaasist. Aknast avaneb vaade lume alt välja sulanud mustadele põldudele. Keset ruumi kõrgub aga hiigelsuur ahi, just selline, nagu vene muinasjuttudest neid leida võib. Ruumi ühes seinas on suured ja värvilised maalid. ?Küllap need tema enda tehtud on,? mõtlen. Õigesti mõtlen.

?Hakkasin hobikorras maalima seitsmekümnendate aastate keskel. Elasin toona Kanadas ning tõuke andis mulle üks Prantsuse ärimees, väiketööstur, kelle kontori seinal olid tema enda maalitud maalid. Mõtlesin endamisi, et see on küll huvitav. Ei peagi olema ainult ärimees, paralleelselt võib olla ka kunstnik. Teisalt mõjutas minu otsuseid üks mu firma toodangu sisseostja, kes oli paar aastat Pallase kunstikoolis õppinud. Rääkisin tallegi oma kavatsustest ja mõtetest. Siis avati Torontos uus kontserdisaal, mille all keldris olid alaliselt väljas uued kunstinäitused. Samal ajal jõudsid New Yorgist Kanadasse ka abstraktsest ekspressionismist kantud tööd ning kogu suur saal oli korraga seda laadi töid täis. See on ju nii lihtne, miks mina ei võiks seda teha? küsisin endalt. Ostsin siis endale värvid ja pintslid ja sealt sai alguse mu elu suurim hobi,? räägib Soots sissejuhatuseks.

Abstraktse ekspressionismi juurde pöördumist põhjendab Soots sobivusega. ?Sel puhul kasutatakse suuri pindu, puhtaid värve ja suuri lööke, kuid inimfiguure neil töödel pole. See stiil oli siis mu iseloomule kõige omasem.?

Sel moel maalis Soots hobikorras suuri pindu täis paar aastat, kuid tajus siis, et niimoodi jätkates ei jõua ta kuskile. Teadmistest ja oskustest jäi puudu. Siis võttis Soots kätte, viis paberid Kanada kõrgemasse kunstikooli õhtustele kunstikursustele ning lõpetas kooli eksperimentaalkunsti osakonnas nelja aastaga.

?See oli väga huvitav aeg, kuigi minul võttis õppimine kauem aega kui teistel. Olin ju kunstiõpinguid alustades neljakümne viie aastane.?

Kooli taseme kohta ütleb Soots, et tegemist on Kanada kõige parema kunstikooliga, kus kasutatakse vaid professionaalseid modelle ja lektoreid. Selle tõestuseks näitab Soots paljusid oma töid, millel on kujutatud inimkeha. ?Meest olen ma vähe joonistanud ning meesmodelle oli koolis vähe. Miks? Kui mehel lihasmassi ümber pole, on tema anatoomiline väljanägemine väga nigel. Naise keha on palju kaunim. Koos on kõik need kaunid kurvid ja kumerused.? Soots tunnistab, et kokkuvõttes õppis ta viis aastat, enne kui akti joonistamise korralikult kätte sai.

Esimene näitus oli Sootsil pärast kunstikooli Toronto ühe suure kaubamaja müügisaalis. Hiljem lisandusid näitused New Yorgis. ?Need olid kõik müüginäitused. Mu töid osteti, kuid mitte palju. Asi polnud huvi- ja rahapuuduses vaid mu tööde mõõtmetes. Need on väga suured ja neid pindu pole palju, kus mu töid saaks eksponeerida. Koju neid naljalt ei riputa.? Samamoodi on ka Eestis.

Kuigi Kanada kõrgem kunstikool oli läbi, ei jäänud Soots paigale. Ta astus uuesti ülikooli. Sedakorda Toronto ülikooli ning valis aineks kunstiajaloo. Nüüd pühendus Soots rohkem endale, müüs oma ärid maha ning rahuldas oma piiritut lugemisjanu. Kui ta ülikooli 1984. aastal lõpetas, oli ta kuuekümne ühe aastane.

Kui Soots üheksakümnendate alguses Eestisse tuli, ei tegelenud ta maalimisega, sest põhijõud läks isatalu taastamisele ning Laagris ja Pirital olevate toidutarede rajamisele, haldamisele ja laiendamisele. Siis tuli pettumus, söögikohtade kahjum kasvas, ettevõtte börsile viimine luhtus ning Soots tagandati firma juhtimisest. Soots tõmbus Tallinnast eemale, viibis rohkem talus ning jõudis tasapisi jälle kunstini. ?Lõpetasin töid, mis olid pooleli jäänud ning alustasin tasapisi uutega.?

Kaks aastat tagasi oma 75. sünnipäeva puhul tegi Soots ülevaatenäituse Tallinnas Tammsaare majamuuseumis ning Kastellaanimaja galeriis. Hiljem lisandusid veel mõned Eesti näitused. Nüüd plaanib Soots koos Mark Soosaarega uut näitust Chaplini keskuses Pärnus, mis avatakse veebruari kolmandal nädalal. Selleks näituseks valmib Sootsil hiigelsuur töö mõõtmetega 2,5×9 meetrit. Töö koosneb viieteistkümnest osast ja kannab nime ?Sümfoonia?. Sellel on kujutatud kogu Toronto sümfooniaorkestrit ja nende dirigenti Andrew Davist. Töö maksumuseks on kuni 200 000 krooni, kuid Soots ei usu, et ta seda üldse müübki. Sama kallid on ka Sootsi teised suured tööd ning needki ootavad ostjat või kinkimist. ?Mõtlesin ise, et kunagi annan oma paremad asjad Kunstimuuseumile ära. Muidugi juhul, kui nad tahavad.?

Suuremahulise ?Sümfoonia? kallal on Soots töötanud paar kuud ning selle tarvis tellis kunstnikuhärra lõuendi New Yorgist, sest Eestis pole nii suurt ja kunstnikku rahuldavat riiet saada. Muude materjalide osas on aga Soots Eestis pakutavaga rahul, kui piltide raamimiseks vajaminevad alusraamid välja jätta. ?Nende valmistamine nõuab teadmisi. Mina tellisin neid siiani Soomest, kuni hetkeni, mil kohalik tisler selle kunsti selgeks õppis. Nüüd ütlen talle ikka, et hakka ometi oma teenust müüma. Pane kuulutus Sirpi üles. Küll näed, kui palju sul tööd saab olema.?

Soots ei eita, et maalimine on kallis hobi, kuid täpseid summasid, mis ta hobile kulutab, on raske kokku lüüa. Üks on kindel ? raha taha asi seisma ei jää.

Oma suuremõõtmelised tööd teeb Soots valmis hilistel õhtutundidel ning seina peal. Molbertit ta ei kasuta. ?Uus ekspressionism nõuab tugevaid pintslitõmbeid ja selle jaoks on vaja tugevat aluspinda. Kui riie löökide all liikuma hakkab, ei tule töö selline, nagu peab.?

Ideede kohta ütleb Soots, et ega need lihtsalt pähe ei tule. ?Lugema peab palju, sest see annab uusi mõtteid.? Kunstnikule nii vajaliku ande kohta ütleb talunikust kunstnikuhärra aga nii: ?Ma ei tea, kas mul on annet. Ma olen lihtsalt väga kõva tööd teinud, et jõuda tasemeni, kus ma praegu olen.?

Tunnen Lembit Sootsi 1974. aastast. Ta oli üks esimestest väliseestlastest, kes siinsesse kultuuriringkonda väljastpoolt tuli. Mina külastasin teda Kanadas esimest korda 1988. aasta jõulude ajal. See oli ühtlasi ka mu esimene välisreis.

Soots on läbi ja lõhki Eesti mees, kes alustas kunstiõpinguid küllalt hilja. Ometi on tal märkimisväärne tase. Tema tööd on suured, figuraalsed ja ekspressiivse vormiga. Need mõjuvad.

Mina olen seda meelt, et kunstnik ei tohikski peale kunstiga tegelemise midagi muud teha, kuid Soots oskas ja oskab oma elu suurepäraselt ettevõtluse ja kunsti vahel ära jagada. See oli niimoodi Kanadas ja on Eestis. Tema suur salaunistus oli kogu aeg isatalu tagasi saada. Kui see tagastati, pani ta kogu oma aja ja jõu selle ülesehitamise sisse. Loomulikult neelas selline rahmeldamine meeletult tema aega ja energiat ning vahepeal polnudki tal mahti maalida. Seda rõõmsam olen nüüd, kui tean, et ta alustas ikkagi uuesti. Austan teda.