Kas ikka edasi, Euroliidumaa pojad?

Hiljutised USA avaldused, mis toetavad Eesti kiiret ja ühemõttelist lähenemist NATOle ja mis näikse olevat meele järele isegi välisministeeriumile, tõstavad pinnale selle kurvastava asjaolu, et meie ametlik välispoliitiline mõtlemine on oma eurojoovastuses kõike muud kui järjekindel ja asjalik.

Kas oleme tähele pannud olulist momenti ? NATO-sidemete tugevnedes väheneb kindlalt meie vajadus forsseerida meie libastumist majanduslikku mülkasse nimetusega Euroopa Liit?

Tuletame meelde asjaolu, et tänase päevani pole meile teada antud ainsatki muud argumenti ELiga liitumise kasuks peale julgeolekuga seotu. Me pidavat liituma ELiga sellepärast, et jäädes mistahes liidust välja kukume paratamatult Venemaa külge. On teine argument (erinevalt julgeolekualasest on see tõsiselt võetav) ? ainult tänu ELile saame Eestis tagasi normaalse kellaaja. Kuid olles üks tahtmatu kaassüüdlane kellaaja rikkumises väidan, et ajasegaduse saaks likvideerida ka vähema ohvriga, kui seda on liikmelisus ELis.

Seega: ühtki arukat argumenti, seda enam majanduslikku, ELi kasuks ei suuda meie ametlik europoliitika esitada (sellele suurele rahale vaatamata, mida ta selle väljamõtlemiseks maksumaksjalt ja ELilt saab). Küll aga näeme ka suuri prognoose tegemata, millist kahju ainuüksi ses suunas rabelemine toob.

Hea küll, oletame, et me ei tea (kuigi tegelikult teame), kui mitu korda vähenevad meie kasumid ja käibed tulevikus, aga mõned asjad on näha juba täna: teaduslikult põhjendamatu hullulehmahüsteeria, hirmkallite eurotraktorite pähemäärimine Vene ja Valgevene odavamate ja paremate asemel, töötegemise keelamine, isegi liberaalse Reformierakonna (teistest rääkimata!) halvatud hirm säilitada turumajandus läbi tasakaalustustollide (mida nõuab ka Friedmanni teooria, WTOst rääkimata), kamaluga muud euroopalikku peale alates homoabielude legaliseerimisest lapsevägistajate hellitamiseni eurovanglates.

Eurohullusega kaasaminejaid on ärirahvagi hulgas. Kõigepealt, olen kogenud, et ärieliidigi teadmised Euroopa majandusregulatsioonidest on paremal juhul umbkaudsed. Teiseks on mistahes sotsialistlik majandussüsteem vähemalt esialgu kasulik neile firmadele, kelle majandusjärg on olnud kehv või kes satuvad riiklikult eelisarendatavatesse majandussektoritesse. Kolmandaks, eurointegratsioon avab paremad võimalused neile firmaomanikele, kes soovivad loovutada omandiõigused raha ja sageli tegevjuhi koha eest suuremas ostjafirmas. Üldpilti see ei muuda: kui EL peaks olema Eesti jaoks rohkem kui paarisaja eurokarjääri/palga ootuses vaevleva ametniku isiklik äriprojekt, siis tuleks seda näitama ja selgitama hakata. Sest julgeolekuargument on kadumas.

Seega, head euroentusiastid, nüüd, pärast kõiki banketitamisi ja projektirahade ärakulutamisi, meelelahutuslikke seminare ja luksushotellides veedetud öid oleks ehk aeg asuda kirjandit kirjutama. Alata võiks see nii: ?Eestile on Euroopa Liitu kuulumine vajalik selleks, et...? Ja siis tulevad punktid: üks, kaks, kolm. Hästi konkreetsed ja ausad, eks?