Kui kõik on rahul, siis pole õieti keegi rahul

07. veebruar 2001, 00:00

Elu me ümber on täis reegleid. Reegleid kirutakse, muudetakse, rikutakse ja täidetakse. Enamasti ikka täidetakse, sest need on seatud järgijate huvides. Reegleid tuleb ajas muuta, sest aeg on ainus kriitik, kel pole oma huve mängus, nagu on öelnud kirjanik John Steinbeck.

Üks praegu muutmisel olev reeglite kogum on riigihankeseadus (RHS). Seadus peab kehtestama mängureeglid ostudeks, mis tehakse otseselt või kaudselt meie kõigi raha eest, otseselt või kaudselt meie kõigi huvides. Ning see peab üheaegselt võimaldama osta kaupu ja teenuseid nii väikesel vallal, kelle eelarve küünib mõne miljonini, kui suurettevõttel, mille käive ulatub miljarditesse.

RHS on majanduskeskkonda oluliselt mõjutava seadusena saanud palju sarjata. Põhjuse kurta leidsid nii ostjad kui pakkujad, enamasti eri sätete üle ja täiesti vastandlike soovidega. Kui pakkujad soovivad võimalikult avatud menetlust, siis ostjad kaebavad riigihanke suure bürokraatia üle. Kui pakkujad nõuavad riigihanget ka väikesemahuliste ostude puhul, siis ostjad rõhutavad pakkumismenetluse kulukust.

Ei ole olemas üheselt õiget vastust, kas 50 000 hanka piirmäärana on palju või vähe. Kõik oleneb ju sellest, kellele ja milleks. Tõenäoliselt on riigihanke piirmäärad tõesti liig madalale asetatud, algne eelnõu kirjutajate lähtekoht oli arvestus ühe hanke kohta ja mitte piirmäärad aasta arvestuses, nagu aprillis jõustuvas seaduses sätestatud. Kord paika pandud tasemeid on seadusandjal võimalik muuta. See eeldab vaid ühiskondlikku kokkulepet, mis hea tahte korral on kindlasti saavutatav.

Kui piirmäärad on lahendatav probleem, siis oluliselt tõsisem on vahekohtu temaatika. Üks põhimõtteline muutus uues seaduses on vahekohtu puudumine. RHSi vastuvõtmise ajal mullu sügisel uskus vähemalt osa autoreist, et kohtueelne menetlus on võimalik seadusse optimaalsel viisil tagasi tuua. Mingil määral on see ka õnnestunud riigihangete ameti teostatava vaidlustuste läbivaatamise kaudu. Teisalt nähakse nüüd ette küllalt ulatuslikud volitused riigihangete ametile tühistada ostja läbiviidud pakkumismenetlus, kui ostja rikkus RHSis sätestatud korda.

Vahekohtu ülesanne oli pooltevaheliste vaidluste sisuline lahendamine. Vahekohtust loobumise põhjus oli poolte ebavõrdsus. Suurim ostja on täna ja tõenäoliselt ka tulevikus riik oma asutuste kaudu. Paraku just riigiasutustest ostjail puudus võimalus kaitsta oma õigusi kohtus, kui ta polnud vahekohtu otsusega nõus. Kaebeõiguse puudumine tuleneb põhimõttest, et üks riigiasutus, kes tegutseb ostjana, ei saa minna kohtus teise vastu, kes oli vaidluse lahendaja rollis.

Poolte ebavõrdsus on peaaegu paratamatu, mitte RHSi kirjutajate näpuviga ega seadusandja hajameelsus. Viimase poole aasta jooksul on eksperdid pead murdnud võimalike alternatiivsete lahenduste üle. Tänavu muutus halduskohtute töökorraldus, mis vähendas halduskohtunike tööd. See mõjutas eelnõu koostajaid jääma kindlaks põhimõttele, et riigihankevaidlused jäävad halduskohtunike lahendada. Ei saa ju pidada otstarbekaks üha uute kohtueelsete menetluste sisseseadmist, kui halduskohus selleks ongi, et avalik-õiguslikke vaidlusi lahendada. Küll on aga autorite soov sätestada halduskohtule oluliselt lühemad tähtajad kaebuste läbivaatamiseks.

Muudatustes nähakse ette, et kaebuse esitamise tähtaeg on 5 päeva. Halduskohtul on kohustus kaebus läbi vaadata 20 päeva jooksul. Eelmenetluses võib halduskohus otsustada riigihanke pakkumismenetluse peatamise kuni 25 päevaks.

Loodetavasti mõistavad nii seadusandja kui halduskohtunikud vajadust kiiresti lahendada sisulised vaidlused, vältimaks venitamisest tuleneda võivat majanduslikku kahju.

Üks ootamatu vaidluskoht on seaduse autorite ja pakkujate poole esindajate vahel kerkinud küsimus, kuidas kontrollida riigimaksude tasumist pakkujate poolt. Tõepoolest, annab ju riigimaksudest kõrvale hiilimine tõsise konkurentsieelise ebaausale pakkujale ja teisest küljest pole ka ostjast tark usaldada pakkujat, kes seaduskuulekalt ei tegutse. Ostja rahakoti suurus on üsna otseses seoses maksulaekumistega. Pooled peaks olema ühise asja eest väljas, kuid probleem tekib teistest õigusaktidest.

Praegune maksufilosoofia lähtub arusaamast, et maksu suurus jääb ennekõike maksumaksja ja maksuhalduri teada. Probleemi ei lahendaks isegi selle lähtekoha muutmine. Taas tekiks küsimus, kas näiteks 50000 krooni sotsiaalmaksu on vähe, palju või parasjagu.

Eesmärk ei ole konkreetses numbris kokku leppida, see poleks võimalik. Eesmärk on tagada võrdne konkurents ja teha majanduslikult soodne tehing. Ostja jaoks sisaldab mõiste majanduslikult soodne tehing ka kindlustunde, mis aga ebaausa pakkuja puhul nulliga võrdub. Soodsaima hanke teostamiseks tuleb valida optimaalse hulga pakkumiste seast parim, jättes samas välja ebaausad või ebaprofessionaalsed pakkujad.

Reguleerimise vead või puudused ilmnevad ennekõike rakendamisel. Tavaline on seegi, et alles siis mõistab mõni, miks regulatsioon nii põhjalik peab olema. Seadusloomes on paratamatu asjaolu, et kui kõik on rahul, siis kellegi rahulolu ei saa olla täielik või teisiti öeldes kui vaid üks osapool on täiesti rahul, siis on vist miskit untsu läinud. Nii nagu ükski linn ei saa kunagi valmis, nii on ka seadustega, olulisim on poolte hea tahe ja koostöövalmidus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:07
Otsi:

Ava täpsem otsing