Superrentaabel räkit

Mõni nädal tagasi kirjutasin ASist Tallinna Sadam kui riiklikust räkitist. Kena, et kirjutis leidis elavat vastukaja. Tänaseks olen suutnud hankida mõningaid numbrilisi andmeid ASi Tallinna Sadam kohta, iseloomustamaks veelgi täpsemini riikliku monopoli tegemisi.

Alustagem fakti nentimisest: AS Tallinna Sadam on riigile kuuluv monopoolne ettevõte, mille tõestuseks piisab teadmisest, et nimetatud ettevõtte veosekäive moodustas 1999.a 77% kõikide Eesti sadamate summaarsest veosekäibest.

Reisijate osas on pilt ilmselt veelgi drastilisem, sest konkurentideks on vaid meie saarte vahet sõeluvad laevukesed. Kasutan ka edaspidi arvnäitajaid, mis pärinevad 1999.aastast, midagi värskemat pole kahjuks õnnestunud hankida. Kuna olulisi muutusi sadamate turul pole toimunud on ilmselt tegemist piisava täpsusega.

Kuid mingem edasi. ASi Tallinna Sadama realiseerimise netokäive oli 803 732 391 kr, millest kaubatasu moodustas 16,13% ja reisijate tasu, elik pearaha 13,54%. Niisiis kogutulust 29,67% ehk 238414 718 kr oli puhas räkit. Sadamatasu laevadelt, renditulud ja teenuste müük on need kolm sissetulekuallikat, mida võiks liigitada ausalt teenituks. Nende puhul ei saa rääkida monopoolse seisundi kuritarvitamisest.

Sadamatasude suuruse paneb paika turg ja kui seni on kannatanud nii palju küsida, saavutades laevade külastatavuse numbriks 9893 laeva aastas, on kõik esialgu talutav.

Seejuures ei kannata siiski minetada valvsust, ega hõljuda superrentaabluse pilvedes ? Läänemere basseini veosekäibest on esikohal Ventspils 17% ja AS Tallinna Sadam on esialgu teisel kohal 13%ga. Samal ajal on teada, et Ventspils on oma tariifipoliitikas paindlikum ja eks osa sadamakäibest sõltub ka riigi raudteepoliitikast.

Olen endiselt hämmingus ASi Tallinna Sadamajäikusest tariifide kujundamisel, härrastel sadamajuhtidel oleks viimane aeg mõelda transiidivoogude säilitamisele! Arvud aga näitavad, et veoste kogumahust läbi Tallinna Sadama moodustas 76,4% transiitkaup.

Tahaksin siinkohal välja öelda, et ei saa veeretada kogu vastutust operaatoritele, kelle lüpsmisest riiklik monopoolne monstrum elab ja superrentaablusega õilmitseb. Kaubatasu vähendamine samaaegselt kohustusliku töödeldava kaubakoguse tõstmisega nii, et sisuliselt fikseeritud aastane kaubatasu määr kasvab, ei ole miski vastutulek, vaid hoopis poomisnööri pingutamine.

Lõpnud lüpsilehm tähendab aga kuivaks jäävaid piima elik rahakraane ja pisut hiljem ent sajaprotsendilise paratamatusega saabub lõpp ka ettevaatamatule endiste ilusate aegade kasumihunnikul peesitavale peremehele ? landlordile Port of Tallinn.

Kuid sadama arvurägast selgus veel paar põnevat asja. ASi Tallinna Sadam võlakohustused olid 242 858 877 kr. Samal ajal on riiklik monopol jaganud välja kapitalirente. Nt Worldwide Cargo Establishmentile 108 760 749 kr ja Transiidikeskuse ASile 104 198 135 kr.

Tore lugu küll, landlordist on tasahilju saanud liisingufirma!

Ise laenab samal ajal Bankgesellshcaft Berlinilt 160,000 000 mln kr ja ehitab endale võõra raha eest kaisid ning sadamarajatisi, millest annavad tunnistust võlad Pakterminalile 60 646 611 kr ja kolmele väiksemale operaatorile või kaubaomanikule oluliselt väiksema summa ulatuses. Üks väikestest on EMEX ja kuna olen seda ettevõtet juhtinud tean kaunis hästi, milles küsimus.

Lõpetuseks tulen veelkord kaubatasude juurde. Kuidagipidi võiks mõista, et kaubatasu võetakse operaatorilt, kellele sadam oma vahenditest miski kai või rajatise ehitab, ja seda ka ainult tasaarvelduseni, edasine teenistus tulgu siiski sadamatasudest elik laevade maksustamisest.

Normaalses äris tuleks siiski pidada loomulikuks, et infrastruktuuri omanik investeerib, luues tingimused rentnike tööks, mitte aga olukorda kus kõik nahad kooritakse rentniku seljast. Illustreerivaks näiteks sobib siia 1999.a ASi Tallinna Sadam investeering reisiterminalidesse, mis oli 45 mln kr, samal ajal võeti aga reisijate pearaha 20 kr per nägu, kokku 108 795 746 kr!

Hurraa, elagu monopol, elagu riiklik räkit!