Äripäev Online'i Foorum: Eesti ravikindlustus on jõudnud ummikusse

Vastupidi väljakuulutatud solidaarsusprintsiibile võetakse kindlustunne nõrgemailt.

Pideva tsentraliseerimise tulemusena on muutunud mõttetuks eelneva 8 aasta kulutused haigekassade ülesehitamisel.

Suletud on tervishoiuteenuste turg ? kinnitatud on raviteenuste nimekiri, s.o fikseeritakse, millised diagnostika- ja raviteenused kinni makstakse, millised mitte.

Küsimus on, kas üldse on maksumaksjal veel mõtet seda 13 % maksta?

Ehk on ühiskond küps eraravikindlustuseks? Alternatiivina maksan nt vaid 5% palgast n-ö solidaarsuse põhimõttel (et mu lapsed ja pensionärist vanemad saaksid ravi) ja ülejäänu eest maksan kindlustusseltsi kaudu. Kui olen jätnud raviraha kasutamata, saan boonusena soodsama tariifi.

Eriti arusaamatu on, et uus ravikindlustusseadus annab mõista, et raha on raviks järjest vähem ja me peame peale maksma. Reform ja muude kulude kärpmine annaks tulemuse, nt tasulise haiglapäeva (20 kr) eest kogutakse aastas vist 60 mln. See tundub 4 mld kõrval tühine summa, mille saaks kokku hoida muudest kuludest!

Kes maksavad ravikindlustust? Töötajad. Mida kõrgem palk, seda rohkem. Töötajaid-maksumaksjaid jääb järjest vähemaks. Kes tarbivad peamiselt ravikindlustusraha? Vanurid, lapsed, invaliidid, haiged - st mittetöötajad, sissetulekuta või väikese sissetulekuga inimesed. Teenustest neid ilma jätta ei saa. Raha neil teenuste eest maksta ei ole. Kust raha võtta? Maksumaksjailt.

Mul pole midagi Kadi ettepaneku vastu, aga ma ei usu selle reaalsusse. Kui mõttekas on ravikindlustus, kui reaalsuses taandub asi sotsiaalabile? Kas poleks mõistlik minna üle USA süsteemile ? nõrkade eest maksab riik ja tugevad maksavad ise, mingit segast ümberjaotamist ei toimu. Paralleelsed süsteemid on lihtsalt kulukad.