Pühapäev 19. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti Euroopa-unistuste arengulugu

14. märts 2001, 00:00

Varsti juba kümme aastat on Eestis põristatud eurotrummi üha kasvava hooga.

Näib nagu oleks kogu poliitiline masinavärk vaid eurounistuse teenistusse pandud, sest hädakisa ?rongist mahajäämise tragöödia? üle hakkab tumestama mitte ainult eestlase traditsioonilist talupojamõistust, vaid ähmastuma hakkab ka trummipõrinaga kaasnenud põhistus ? miks seda kõike eesti rahvale ikka vaja on.

Alustaksin Eesti eurounistuste arengulooga. Selle eelmäng kuulub sügavasse nõukogude aega, kus Soome telepilt Põhja-Eestisse esimesed klantspildid tarbimisühiskonna välisfassaadi särast tõi ja ihaluse süütas ükskord ka samasugusesse Euroopasse jõuda.

Laulva revolutsiooni aastatel jagas avalikkus kuulsat hüüdlauset ennesõjaaegsest Eestist ?olgem eestlased ja saagem eurooplasteks? selle täpsustusega, et uskusime end juba olevat läbi ja lõhki eurooplased, veel töökamad ja hakkajamadki, sest vene aja karastus pidi andma eelise, et ka euroopa silelõugadega lihtsalt hakkama saada. Et euroopalik heaoluühiskond ühe-kahe aastaga meie töökuse juures käes on, ei tekitanud kahtlusi.

Järgnes Eesti Vabariik ja restitutsioon, mille käigus euroihalus mõneks ajaks tavakodaniku huvisfäärist välja jäi, sest oli asisemaga tegeleda ? jagada, ümber jagada, tagasi saada ja edasi anda kõike seda, mida võimaldas omandisuhete ümberkorraldus.

Tegelesime kapitalistlike omandisuhete taastamisega oma talupojamõistuse kohaselt ? omanikuks olemine pidigi olema esimene samm läänelikku heaolu ja õnne ühiskonda jõudmisel. See oli periood, kus noor peaminister Mart Laar kuulutas isamaaliku tundepuhangu ajel avalikkusele ? ajaks, mil meil euroliiduihalus tekib, on viimane ehk juba olemast lakanud.

Üheksakümnendate keskel olid arengud niikaugel, et vara jagamine hakkas lõpule kiskuma ja vanad tagavarad ära kuluma ? nii ühiskonnas tervikuna kui kodanikel ? mistõttu oli vaja hakata mõtlema, kust abi saab. Sellesse aega langevad ka eurointegratsiooni esmased tõusmed ja lepingud euroliiduga küll vabakaubanduse, küll assotsieerumise kohta.

Sisetarbimiseks tõsteti esiplaanile müüt sellest, et vene karu ei maga, mistõttu kuuluvus euroopa ajaloolisesse, kultuurilisse, ärilisse ja muusse sarnasesse ühtsusruumi andvat meile kaudsed julgeolekugarantiid. Samas tehti eurokapitalile lõplikult lahti Eesti majandusruum.

See mis pidanuks aset leidma pärast võimalikku liitumist, sai teoks juba nüüd, ainuke asi, mis Euroliidule Eestis huvi pakkuda võis ? uued turud ? äriti kohe ühel või teisel kujul maha.

Tagajärg on põllumajanduse agoonia, tootva sektori kahanemine ja senise tootva tööstuse samm-sammuline ahenemine, hindade tõus ja sotsiaalse viletsuse kasv.

Sajandivahetuseks oleme jõudnud oludesse, kus võimu teostav ja seda oponeeriv poliitiline eliit teeb kõik endast oleneva, et kiiremini liitumisläbirääkimised lõpetada, liituda ükskõik mis tingimustel ja vastutus tulevikus sotsiaalse viletsuse süvenemise eest lükata halbadele aegadele kogu demokraatlikus Euroopas.

On tunnistatud, et vaatamata kõigele on sotsiaalse stabiilsuse tagamine mitte euroliidu mure, vaid sinna kuuluvate liikmesriikide privaatküsimus.

Eesti sotsiaalsetest oludest tulevikus aga niivõrd, et eurokomisjoni volinik deklareeris hiljuti, et laienevas Euroopas rikaste ja vaeste riikide vaheline lõhe saab üha süvenema, perspektiivikalt vaeste hulka liigitas ta ka Eesti.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:15
Otsi:

Ava täpsem otsing