Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ignar Fjuk kommenteerib, kuidas EEA nõukogu otsustamisõigusest ilma jäi
Cresco soovis saada esimese ja teise nõustamisvooru eest vastavalt 1,98 mln kr ja 3,91 mln kr + 1,75% tehingu ostuhinnast, mille erastaja tasub pärast lepingu sõlmimist. Cresco puhul oleks see tähendanud lõpphinda 23,4 (BRS) kuni 35,6 (Rail Estonia) mln krooni. Rothschild soovis saada vastavalt 4,5 mln kr ja 60 mln kr + 0,001% ostuhinnast ehk kokku ca 65 mln krooni. Price nimetas esimese vooru maksumuseks 12 mln krooni ja oli nõus ülejäänud voorud tegema tasuta. Seega oli tema lõpphinnaks mis tahes erastaja puhul 12 mln krooni.
Agentuuri ettevalmistatud otsuse eelnõu, mille kohaselt oleks hanke saajaks osutunud varasem Eesti Raudtee koostööpartner-nõustaja Cresco, nõukogu ei toetanud. Kui nõukogu soovis ise nimetada pakkuja, keda esitada lõpphääletusele (Price), ilmnes, et nõukogul seda õigust ei ole. Riigihanke läbiviimisel erastamisagentuuri esindanud vandeadvokaat Andres Suik oli hanke teise etapi kutsedokumentidesse omavoliliselt lisanud sätte, mille kohaselt oli nõukogult võetud õigus ise pakkumisi hinnata.
Pakkumisi hindas komisjon, kuhu kuulus Eesti Raudtee esindajate ning agentuuri ametniku kõrval ka peadirektor Jaak Liiviku (!) määratud üks nõukogu liige.
Samas vaidlustas agentuur resoluutselt nõukogu ettepaneku suunata uue valiku tegemine tagasi komisjonile. Ühtlasi keelduti nõukogule esitamast kõiki pakkujate esitatud materjale.
Seetõttu ei jäänud nõukogul muud üle kui tunnistada nõustaja leidmise konkurss ebaõnnestunuks. Samal 1999. aasta 8. detsembri koosolekul tegin nõukogule ettepaneku kaaluda uue konkursi korraldamist.
Riigihankekonkursi läbiviimist arutas nõukogu esmakordselt sama aasta 1. septembril. Siis lepiti kokku, et Eesti Raudtee erastamiseks kaasatakse kaks nõustajat. Ühe nõustaja pidi valima ja finantseerima 3 miljoni krooniga EBRD, teise valimiseks otsustati korraldada EEA lähtetingimuste alusel riigihankekonkurss.
Riigihankekonkursi nurjumise järel, 15. detsembril 1999 toimunud nõukogu koosolek kohustas agentuuri direktsiooni esitama täiendavalt otsustavate tingimuste alternatiivid erastamise teise etapi nõustamiseks.
2000. aasta 19. jaanuaril toimunud istungil otsustas nõukogu ühtegi pakutud alternatiividest mitte toetada ja palus agentuuril välja selgitada, kas EBRD on valmis finantseerima ka nõustamise teist etappi. Vaatamata sellele oli agentuur 30. märtsil toimunud nõukogu istungiks võtnud juba Briti firmalt GIBB Ltd hinnapakkumise ning tegi ettepaneku riigihanke korraldamiseks vaid ühelt pakkujalt ? firmalt GIBB. Kuivõrd hinnapakkumine ületas oluliselt varasemaid pakkumisi, nõustus nõukogu sellega vaid tingimusel, kui hind edasistel käbirääkimistel oluliselt alla kaubeldakse.
8. mail toimunud nõukogu istungil selgus aga, et peadirektor Liivik oli juba 28. aprillil lepingu GIBBiga allkirjastanud, kusjuures sama hinnaga, mille nõukogu eelmisel korral oli tagasi lükanud. Leping sündis pärast seda, kui majandusminister Mihkel Pärnoja oli palunud 3. aprillil riigihangete ametilt loa tellida hange ühelt pakkujalt. Põhjustena toob Pärnoja, et vajalikku hanget saab vaid ühelt hankijalt ning ajalise piiratusega seonduvad asjaolud. 30. märtsi nõukogu otsuses taolisi motiive ei leia.
Kuna leping oli juba alla kirjutatud, kinnitas selle enamik agentuuri nõukogu liikmetest. Vastu olin mina ja riigikogu liige Liina Tõnisson ning kaubandus-tööstuskoja juht Toomas Luman.
Rahulolematust agentuuri ja seda esindava vandeadvokaat Suigi tegevusega on nõukogu liikmed avaldanud alates 1999. aasta 8. detsembrist. Möödunud aasta 13. detsembril, kui otsustati ASi Eesti Raudtee 66% aktsiate erastamise küsimust, tegin nõukogule ettepaneku kaaluda umbusalduse avaldamist Liivikule. Mihkel Pärnoja tõrjus selle väitega, et agentuur ega Liivik ei ole teinud midagi valesti.
Karikas sai täis. Ettekandjad firmast GIBB, Suik, Sarnet ja Liivik olid olnud äärmiselt erapoolikud ning jäänud korduvalt vahele ebaobjektiivsete väidete ja hinnangutega. Soov Rail Estonia iga hinna eest parimaks tunnistada ületas tõesti igasugused piirid.
_________________________________________________________
Autor: ÄP