Neljapäev 19. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hõredaid seinu reedab ülevaatus külmal talvel

Tiit Masso 02. mai 2001, 00:00

Kuigi nõuame piirdetarinditelt tuuletihedust, ei tohi nad olla liiga õhutihedad, sest nende kaudu peab ruumi pääsema piisavalt värsket õhku. Ja muidugi ei tohi nad olla lagunenud.

Vaataja näeb esmapilgul vaid tarindite viimistluskatet ? kas värvkate on uus ja puhas või vana ja maha koorunud, kas krohv on terve või pragunenud. Kuid tarindi sisse ta ei näe ning hoopis raskemini parandatavad ja ekspluatatsioonis olulisemad puudused võivad jääda märkamata.

Piirete puudulikku soojapidavust on hõlpus märgata ja läbi puhuvaid kohti üles leida, kui maja üle vaadata talvel külma ilmaga. Defektsetes kohtades on piirde sisepinna temperatuur madalam ja välispinna temperatuur kõrgem kui mujal. Selliseid kohti saab avastada distantstermomeetriga pindu mõõtes. Eriti ülevaatliku pildi annab hoone infrapunapildistamine termograafi abil. Soojapidavusest annab ettekujutuse ka küttearve suurus.

Tänapäeval ehitatakse uute majade piirdetarindid soojapidavad. Kuid kõigi enne 1990. aastate keskpaika ehitatud hoonete soojapidavus jätab soovida. Sellest tingituna on küttekulu vanas majas kaks-kolm korda suurem kui uues.

Sooja säästmiseks võib piirded ümber ehitada, kuid see on üsna töömahukas ja kulukas. Erandiks on vaid pööninguvahelagi, millele soojustuse lisamine ei maksa palju ja tasub end ära juba paari aasta soojasäästuga.

Kui aga piirded niikuinii remonti vajavad, siis on otstarbekas ehitada nad soojapidavateks.

Enam kui 40 aasta vanuste majade kiviseinad on harilikult massiivsed ja tugevad. Nende ainsaks puuduseks on vähene soojapidavus.

Alates 1960. aastatest ehitati suurte majade kivist välisseinad mitmekihilised: seespool 25- või 38cm tellisekiht, sellest väljaspool 6 cm mineraalvilla ja 12 cm paksune tellisvooder.

Pahatihti on seina sise- ja väliskihi seos nõrk ja väliskiht kipub maha varisema. Sellest annavad tunnistust iseloomulikud praod. Sellise seina remontimine (kihtide täiendav ankurdamine) on kulukas ja töömahukas ettevõtmine.

Väikemajad ehitati tavaliselt mitmekihiliste kergseintega, milles kahe õhukese tellisekihi vahel on soojustuseks saepuru. Nendel majadel on väliskiht sageli pragunenud, põhjuseks temperatuuripinged ? müüri kahanemine ja paisumine sooja ning külma mõjul. Paari millimeetri laiused praod, kui sein on tasapinnaline, kujutavad endast vaid iluvigu. Neid likvideerida ei ole paraku võimalik, kuna kinnitehtud praod avanevad taas.

Kui sein on pragude tõttu oma tasandist välja vajunud, on tegemist alati tõsise ohusignaaliga ja see viitab varingu võimalikkusele.

Mõnikord on seinad ehitatud vähese ilmastikukindlusega kividest. Sel juhul koorub nende väliskiht ja pudeneb järk-järgult maha. Selline sein tuleb katta uue viimistluskihiga (ehitusplaatidega või krohviga traatvõrgul).

Vanemad maamajad on enamasti rõhtpalkidest, linnamajad püstprussidest seintega. Sõjajärgsel ajal ehitati puitmajad tavaliselt saepurutäitega sõrestikseintega, millele mõnikord laoti ka kivivooder ümber.

Palk- ja prussmajad on enamasti hästi ehitatud. Nende peamiseks puuduseks on lokaalsest niiskumisest tekkinud mädanikukahjustused. Põhjusi selleks võib olla mitmeid.

Liiga madala sokli korral märgub ja mädaneb aluspuu. Seda soodustab ka niiskustõkke puudumine kivisokli ning puuseina vahel.

Vesi võib seina vahele pääseda läbi katkise räästa, läbiroostetanud aknapleki või katkise veetoru. Tihti on mädanikukahjustuse algpõhjuseks külmaveetoru pinnale tekkiv kondensniiskus.

Sõrestikseinad ehitati säästlikult, vähese materjalikuluga, saledate ristlõigetega ja suure postisammuga. Nende peamiseks puuduseks on soojustuse vajumine, mistõttu võib seina ülemine osa olla täiesti tühjaks jäänud. Probleemiks on samuti oskamatust ehitamisest tingitud kohalikud defektid (liidete järeleandmine, seinte viltuvajumine). Puuduseks võib olla ka läbipuhumine laudvoodrite kõverdumise ja puuduliku tuuletõkke tõttu.

Kahjustatud puitseinte remontimisel tuleb kõigepealt likvideerida niiskumise põhjused. Seejärel, kui vaja ja võimalik, lisada soojustust. Ja alati on võimalik panna uusi voodreid või viimistluskihte.

Akende puhul tuleb esmalt vaadata, millises seisundis on raamid ? kas need on kujupüsivad ega logise, kas puit on kõva ja aknad avanevad ning sulguvad korralikult.

Kui raamid on tappidest lahti ja logisevad, kui puit on pehkinud ning kui aknad ei käi kinni ega lahti, vaid ähvardavad hoopis eest kukkuda, siis tuleb need tõenäoliselt uutega asendada.

Järgmisena tuleks vaadata, kas klaasid on raamides kinni. Kui klaasid logisevad, siis on nad kinnitatud tõenäoliselt ilma kitita, ainult liistudega, ja lasevad tuult läbi. Klaasikinnitusliistud ei pea kuigi kaua vastu. Esimesena laguneb liist klaasi allservas. Logisevaid klaase saab uuesti kinnitada.

Edasi tuleb vaadata tihendite olemasolu. Sisemise aknaraami sulgemispilu peab olema varustatud elastsete tihenditega. Kui see puudub või kui elastset tihendit asendab kõva nöör, siis on õhuvahetus akna kaudu tarbetult suur. Tihendeid võiks lisada.

Seejärel tuleb vaadata aknapiida siseperimeetrit. Tihti on piida sisekontuuril pragu, millest tuul tuntavalt läbi puhub. Sel juhul on tõenäoline, et piidataguseid pole korralikult tihendatud. Piidataguse täiendav tihendamine on üsna töömahukas ettevõtmine, mille tarvis tuleb piidaservad avada ja seejärel aknapõskede viimistlus taastada.

Ja lõpuks tuleb vaadata akna välisperimeetrit ? kas mööda seina alla valguv vihmavesi akna külgedelt seina vahele ei pääse, kas akna allservas paikneva veepleki ülemine äär on veetihedalt piida külge kinnitatud, kas veepleki otsad on ülespöördega.

Piida ümbruse väljastpoolt tihendamisega peab olema ettevaatlik. Tihend peab laskma veeauru läbi (?hingama?), vastasel juhul muutub sein tihendi taga niiskeks ja piit hakkab mädanema.

Vanasti ei osatud soojustuse tähtsust samavõrd hinnata kui praegu. Enamiku sõjaeelsete, muidu hästi ehitatud majade pööningu põranda vahel on soojustuse asemel vaid 10?12 cm paksune räbu- või liivakiht.

Ka hiljem, kuni 1990. aastateni ehitatud majade puhul piirduti vaid õhukeste TEP-plaatide või mittekvaliteetse mineraalvilla kihiga.

Soojustuse lisamisega pööninguvahelaele saadakse märgatav soojasääst. Kuid soojustus ei talu pealkäimist. Seetõttu tuleb pööningule ehitada ka käiguteed (katuseakende, luukide, pööningul paiknevate seadmete juurde).

Kaldkatuse nähtavaid defekte ? katkisi kive, pragunenud eterniiti, läbiroostetanud plekki ? on kerge avastada, kui katust päikselise ilmaga altpoolt vaadata. Enamik ebameeldivusi on aga seotud katuse varjatud defektidega, mis nii selgesti ei ilmne.

Probleeme võib tekitada vesi, mis õhuniiskuse mõjul katusekatte alla kondenseerub ja sealt roovitisele ja pööningulaele valgub. Kondensniiskus võib tekkida nii plekk- või kivi- kui ka ruberoidkatuse alla.

Kondenseerumine on eriti intensiivne, kui ventilatsioonikanalid lõpevad pööningul. Kahjustuste vältimiseks tuleb juhtida kõik ventilatsioonilõõrid ja -torud läbi katuse välja. Pööning tuleb teha hästi tuulutatavaks ? siis viib katusealust läbiv välisõhk niiskuse kaasa.

Sageli põhjustavad vee läbitungimise katusele tekkinud jäävallid. Lamedale kaldkatusele kogunenud lumi sulab, sulamisvesi valgub mööda katust alla ja külmub räästal.

Räästale tekib jäävall ning selle taha lume alla veeloik. Vesi tungib plekivaltside või katusekivide vahelt läbi ja valgub pööningu põrandale. Ka seda ohtu aitab vältida pööninguvahelae soojustamine ning pööningu tuulutamine, samuti otstarbekas konstruktsioon (kivikatuse allserva plekkääristus, ripprenni asemele räästapealne renn).

Ruberoidkattega lamekatuse puhul on läbijooksukohtade avastamine peaaegu võimatu. Sellise katuse parandamine lappimise või uute kihtide pealekleepimise teel tavaliselt head tulemust ei anna. Lamekatuse puhul on otstarbekas panna uus katusekate koos lisasoojustusega ? siis on uus kate vanast sõltumatu ja defektide tekkimine vähe tõenäoline. q

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing