Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rafting kestab Eestis 10 minutit

Kaido Einama 04. mai 2001, 00:00

Nagu mõned päevad tagasi OK jutuka ja Reisijututoa ühismatkal, koguneme ka seekord Peterburi maantee Nehatu hamburgeriputkas. Kaugsõiduautojuhid näksivad mikrolaineahjus soojendatud burgereid, valitseb unine meeleolu. Seekord pole lumetorm, vaid jahedavõitu kevadine pärastlõuna. Valdo Kangur Noorte Matkaklubist räägib kiivritest ja raudoradega betoonseinast, millest tuleb kiirelt mööda saada, muidu on paat läbi.

Paat ise on Toomas Pannali maastikuauto katusel. Vene päritolu päästepaat on kohandatud raftinguparveks mõne nööriga. Salongi kaared on seotud ette ja taha servade külge, nii et nõukogude päästealus näeb välja nagu üks korralik lääne turismiatraktsioon.

Eesti esimesel raftingul ei lähene me Jägala joale traditsioonilisel viisil ehk vasakkaldalt, vaid teeme väikse tiiru ja pöörame kuue korstnaga põlenud maja juurest ära mudasele teele jõe ääres. Külaelanike aias paistab lagunenud kanuu. Nende mitte just väga üllatunud pilkude järgi võib oletada, et kose juures on käidud proovimas väga erinevate veesõidukitega. Noorte Matkaklubi andmetel aga mitte kordagi raftinguparvega. Kummipaadi tirime katuselt alla ja kinnitame päästevestid. Kosk mühiseb. Esialgu tundub kummaline sukelduda varakevadel suurvee ajal Eesti kõige mässavamatesse jõelainetesse kummipaadiga.

Paat on vees. Kuue inimese asemel on meid paadis viis, lisaks Valdo Kangur, Eesti esimene raftingupaadi tüürimees. Õhus on pinget ja jõevahtu.

?Vasak pool sõuab, parem hoiab! Vasak tõmbab, ärge magage! Kiiremini, parem tõmbab!? Valdo Kangur röögib sõudjatega nagu galeeriorjadega. Keegi ei tea, mis ees ootab. Pole kunagi teadnudki. Samast kohast on laskutud kummipaatide, süstade, mägikanuudega. Aga mitte raftinguparvega.

Laine käib üle parda. Õige pea jõuame esimeste kivide vahelt mingi silla varemete moodi moodustiseni. ?Vasakule, hoiame voolu sisse!? kostab lainekohina vahelt. Korraks on vaiksem lõik, siis on näha, millise kiirusega me kalda suhtes liigume. Kanuuga sellist tempot ei saavuta. Loksume üle veemuhu, mille all on aimata kivi. Esimesed sõudjad on paadis põlvili, vehivad aerutada jalgupidi vees. Vesi pritsib näkku. ?Nii, nüüd rahulikult!? ütleb Valdo. Ongi esimene sõit läbi. Ligi 11 minutit.

Kummipaati kaldale vedada pole enam nii huvitav. Isegi mitte nii huvitav kui viimane lõik siledas vees aerutamist. Vett on paadis parasjagu, sellega kastame muru. ?Jookseme paadiga algusse tagasi?? küsib keegi. Saateautot veel pole. Oleme allavoolu kiiremini liikunud kui auto kallast mööda. Teine kord läheb juba lõbusamalt. Kividest mööda. Kaldale tuleku kohta veel kiiremini. Kaldalt avastame purunenud süsta.

Kolmandat sõitu juba saab nautida. Neljandas vahetame tüürimeest ja läheb jälle huvitavamaks.

Oleme paadis seitsmekesi. Eesti esimene naisraftingusõitja nende seas. Esimese raksuga põrutame otse võssa, kuid võsas redutav fotograaf saab tänu sellele meist head otsekaadrid. Siis otse kividele. Põlvega paadipõhjas olles saab kõik kivid ära silitatud. Korra visatakse ka paadipõhja selili. Tüürimees vehib jalgadega, keegi surutakse korraks peaga vee alla. Laine käib tõsiselt üle parda.

Rafting klassikalises mõistes tähendab kuuekesi pluss tüürimees kärestikulisest mägijõest laskumist.

Eestis teatavasti pole mägijõgesid. Siiski on Jägala jõel joast allpool üks kärestikuline lõik, kus taganev juga on jõepõhja nii astanguliseks muutnud, et sealt võib raftinguparvega üle kihutada. Just seal sõidetigi 19. aprillil 2001 Eesti esimene rafting.

  • Mis seal seljas peab olema? Paat on ju vett täis. Nad annavad mingi kalipso selga ikka? (Kalipsosid ei antud)

  • Raftinguparves on ju vesi kogu aeg sees, st on vaja riideid, mis ei märgu. (Vesi oli natuke sees jah, pärast viiendat sõitu olime kaelani märjad, varbad hakkasid kergelt külmetama)

  • Raftinguparve põhjas on auk, kust vesi tuleb sisse ja välja, selleks et parv ei upuks, kui ta kärestikus seilab. (Auku raftinguparve põhjas ei olnud, vee kallasime kaldale jõudes välja)

  • Kui pole kummipükse ja -saapaid, siis on jalad ja tagumik kogu aeg märjad ning praeguse ilmaga hakkab külm. Endal peavad ikka olema vahetusriided kaasas. (Jalad olid küll kogu aeg märjad, aga istuda sai enam-vähem kuival paadiserval, lõpuks tuli riided täielikult ära vahetada, kuiv oli vaid müts, samuti rinnaesine)

  • Kummaline. Meil olid isegi keset südasuve Slovakkias kalipsod seljas, sest vesi oli väga külm. Sellises külmas vees jalgupidi sees olles võib vabalt mingi kramp sisse lüüa vms. (Vesi oli nagu ikka, +4, krampi sisse ei löönud, aga natuke hakkasid varbad lõpuks ikkagi külmetama)

  • Raftinguparves istud vees sees. Seega kummiku võib vabalt jalga panemata jätta. (Kummik oli tõesti ülearu, sest sai märjaks nagu tosski)

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:09
Otsi:

Ava täpsem otsing