Ohutus nostalgia altaril

Ehitusseaduse eelnõu kütab endiselt kirgi. Vastuseis eelnõu mõningatele punktidele oli prognoositav. Loomulik, et seaduselooja satub vahel erinevate survegruppide risttule alla, sest vastandlike huvide tasakaalustamine ongi demokraatliku riigi üks põhilisi rolle. Keegi eelnõu autoritest poleks aga osanud ennustada, et meediarulett jääb pidama just vaidlusalustel küsimustel, märklauaks paar ametnikku. Miks pidanukski keegi enam kui 20 konsultandist, kes erinevate liitude ja rahvaesindajatena eelnõu väljatöötamisel osalesid, ise oma pea tulle pistma.

Vahelduseks tädi Maalile kujunes seekord peategelaseks Puusepa-Juss, Müüri-Eedi ja Katuse-Värdi. Tõepoolest, miks siis ametnikuhärrad neid seadust tegema ei kutsunud? Unustati!? See oleks pooltõde, et mitte öelda hädavale.

Kui vahelduseks emotsioonidele kuivi numbreid kokku lüüa, siis iseehitajate turumaht ei ole kaugeltki nii suur, kui suureks on puhutud meediamull - hinnanguliselt 300 miljonit 14 miljardist kroonist aastas ehk umbes 2. Aga rahva teadvuses püsib mälestus kuue- ja seitsmekümnendatest, mil enamik eramajadest tõesti oma kätega üles ehitati. See aeg on jäädavalt möödas - täna ehitavad suurema osa eramajadest firmad. Samas puudub igasugune usaldusväärne statistika. Tegelikku olukorda oskavad hinnata vähesed ametnikud, kes vastavaid dokumente (ehitus- ja kasutuslube) vormistavad või ehitisi kontrollimas käivad. Paberil seda teadmist ei ole, mistõttu helget mälestust iseehitamise ajast on raske kummutada.

Iseehitajad on organiseerumata ? neil ei ole oma ühendust või liitu, kelle ametlikku esindajat seadust looma kutsuda. Mitteametlikult saaks kohale nii Juhani, Eduardi või Ferdinandi, aga nii lihtsalt see asi ka ei käi. Isegi mitte sellepärast, et siis jookseks kõikide auväärt liitude ja ühenduste esindajad laiali. Tänane iseehitaja on paljuski peatöövõtja (palkab spetsialiste) ja abitööline (teeb ise lihtsamad tööd) ühes isikus. Enamik ?kuldsete kätega? spetsialiste palgatakse ebaseaduslikult. On põhjust arvata, et mustalt töötavad just need, kellel ei ole vastavat ettevalmistust (teadmisi või oskusi) või kaasnevad nendega mingisugused muud probleemid, et nad ametlikes firmades pidama ei jää. Just neid puudutanuks range pädevusnõue kõige enam. Ja kuigi seda on raske tunnistada, kaitseb avalikkus praegu ehitusvaldkonnas musta turu huve.

Ei, ametnikud ei unustanud ebaseaduslikult töötavaid ehitusmehi ära. Ja kui neil oleks tunnustatud liider, siis kindlasti istuks temaga sama laua taha ka mõni ametnik. Ilmselt ka maksuametnik, mitte ainult seaduse eelnõu autorid.

Loomulikult leidub ka ehitusmehi, kes külakogukondlike talgute korras käivad ehitusel abiks lõua- ja kõhutäie ning aitäh eest, mida seadusega ei saa kuidagi reglementeerida, ega ole kavatsetudki. Seadus ei saa aga ohutuse tagamiseks toetuda üksnes rahvapärimusliku ehituskunsti traditsioonidele ja külakogukonna kontrollile.

Niisuguseid maju, mis valmivad oma pere kätetööna vundamendist katuseni ja on suurema kui 60m² hoonealuse pinnaga, kerkib aastas Eesti erinevalt ettekujutusest mitte tuhandetes, vaid kümnetes. Kokku moodustab see protsendi murdosa kogu elamispinnast, aga ehitusseadus peab reglementeerima mitte ainult uusi elamuid, üldse elamufondi, vaid kogu ehitustegevust.

Seega seaduse kui terviku mõttes on tegu vähetähtsa, kuigi konkreetsete inimeste jaoks väga olulise detailiga. 60m² piirangu muutmiseks piisanuks ühest asjalikust telefonikõnest, mille genereerimiseks kehtestatigi seaduse eelnõudele internetti ülesriputamise nõue. Kõnet ei tulnud, küll aga tõstatati probleem niimoodi, et nüüd tuleb rääkida sääsest ja elevandist, kaamelist ja nõelasilmast, ilmselt ka pesuveest, ent mitte asjast ? ehituse ohutusest.

Eelnõu pole veel valitsuse ja riigikogu küpseks tunnistatud ning tipp-poliitikuid on valdavalt suutnud vastu panna kiusatusele lõigata profiiti ametnike ja tädi Maali nimel esineva ajakirjanduse ebavõrdsest vaidlusest. Eelnõu autorid andsid järele ja tegid vaidlusalused sätted ümber. Kas üleregulatsiooni kõrvaldamise või järelandmistega ohutuse tagamiseks mõeldud meetmete osas, ei paista emotsioonide tagant väljagi. Jääb loota, et valitsus ja riigikogu ei lähtu ehitusseaduse arutamisel möödunud sajandite iseehitamise nostalgiast, vaid tulevikku suunatud ohutundest ebakvaliteetsete ehitiste võimalike traagiliste tagajärgede ennetamiseks.