Tegevusetusega tööpuudust ei vähenda

Üha süvenev tööpuudus koos hõivatute arvu kahanemisega ? need trendid on iseloomustanud Eesti majanduslikku ja sotsiaalset arengut terve viimase kümnendi jooksul. Seetõttu ei pea paika kriitika, mis püüab vastutuse tööpuuduse eest veeretada praegusele valitsusele. Tegelikult üht konkreetset patuoinast ei leiagi, sest paraku pole ükski valitsus 1991. a alates tõsiselt tegelnud tööhõiveküsimustega ? pigem on nad ses valdkonnas olnud kõik üsna ühtmoodi ignorantsed.

See hoolimatus väljendub ka jätkuvates katsetes põhjendada suurt tööpuudust primitiivse ja kulunud väitega, et koondamine on tööandja jaoks liiga kallis. Palkab ju iga terve mõistusega tööandja inimesi töötegemiseks, mitte selleks, et neile regulaarselt koondamishüvitisi maksta.

Ametiühingutel on tööturupoliitikas eelkõige valitsuse taganttorkija ja olukorra teadvustaja roll. Varem keskendus Eesti Ametiühingute Keskliit võib-olla rohkem probleemideringi nendele aspektidele, mis seonduvad töötu sotsiaalse kaitsega. Kuid viimasel aastal on tähelepanu keskpunktis just aktiivsed tööturumeetmed.

See on avaldunud ka ametiühingute algatatud aktsioonides ? olgu siin nimetatud vaid mullune rohkem kui 5000 osavõtjaga inimkett Ida-Virumaal, vedurimeeste ja raudteelaste miitingud mitmes linnas, samuti hiljutine kaevurite meeleavaldus Jõhvis. Kui kuningas on alasti, peab leiduma ka ?lapsesuu?, kelle roll on avalikult kuulutada kibedat tõde, et tuua tagasi reaalsusesse poliitikud. Enesega rahulolus kipuvad viimased unustama inimesed ja nende mured.

Rahandusminister Siim Kallase sõnul tööhõiveprogrammide rahastamisega tööpuudust ei langeta. Tegelikult Eestis pole seda püütudki teha.

Töötu abiraha maksmiseks riigieelarvest eraldatud summad on koos üha kasvava tööpuudusega siiski kuigivõrd suurenenud.

Tööhõiveprogrammid aga tunduvad eelarves olevat lihtsalt seetõttu, et tsiviliseeritud ühiskonnas on nii kombeks. 2000. a suurenes töötute arv eelmise aastaga võrreldes 10 000 võrra, tööturuteenuste summa eelarves kasvas aga 350 000 krooni. Nii jaguski mullu riigieelarve vahenditest ühele töötule keskmiselt 1745 krooni, s.h koolituseks 333 krooni.

Kui seda saab nimetada riiklikuks poliitikaks, siis kas selliselt poliitikalt on üldse põhjust oodata mingitki reaalset tulemust tööpuuduse vähendamisel?

Asjatu on olnud lootus iseregulatsioonile ? majanduskasv ei ole siirderiikides see mootor, mis massiliselt uusi töökohti looks ja sellega töötute armeed kahandaks. Seda kinnitab ühemõtteliselt ka Eesti areng.

Vaid 1997. a, mil majanduskasv oli rekordiline 10,6%, vähenes tööpuuduse määr 0,3 protsendipunkti ning töötute arv 2500 inimese võrra.

Mullune aasta oli majanduskasvu poolest paremuselt teine, SKP suurenes 6,4%, ent sellest hoolimata lisandus 10 300 töötut ning tööpuuduse määr suurenes 1,4 protsendipunkti.

Pole mingit kahtlust meie tööpuuduse struktuurses iseloomus. Põhjus on ilmne ? tööjõu mittevastavus tööturu vajadustele. Samas vajab iga tööandja konkurentsis püsimiseks töötajat, kes on saanud hea väljaõppe, kellel on kõrge kvalifikatsioon, piisavad oskused ja kogemused.

Loodetavasti aitab kutsehariduse reform olukorda parandada, kuid see nõuab aastaid. Pealegi lahendab see ehk tulevaste töötajate probleeme, kuid abi vajavad ka need ligi 100 000, kes tänaseks on juba töö kaotanud.

Ja nende ainus võimalus tööturule tagasi tulla on täiend- või ümberõpe ? seda tõestab teiste riikide kogemus selgelt ja ühemõtteliselt. Ilma koolituseta puudub madala kvalifikatsiooniga töötutel igasugune lootus omandada mingidki oskused, saada väljaõpe, mis rahuldaks tööandjate üha kasvavaid nõudeid. Ja selleks on vaja raha.

Loomulikult ei saa eesmärk olla võimalikult suuremate summade kulutamine nö iga hinna eest. Kuid küsimus jääb: kas ka riik peab vajalikuks investeerida inimkapitali nagu seda teevad eesrindlikumad ettevõtted? Valdavale osale töötajatest on see täna kättesaamatu, sest madalate palkade poliitika lihtsalt ei võimalda neil investeerida enda tulevikku.