Voyager pakub maanteenaudingut

Hiljuti ?taastusravi? läbinud mahtuniversaalide vaarisa Chrysler Voyager kangastub enamikule meist kui ameerikaliku luksuse musternäidis, millega lausa iseenesestmõistetavalt kaasneb ülimahukas bensiinimootor, mis ämbrite kaupa kütust põletab, automaatne käiguvahetus, ülisoolane poehind jms.

Kuid võta näpust! Uuestisündinud Voyageri rooli taha istudes selgub, et ameerikalikust priiskamisest pole enam jälgegi. Kui prooviautole lisavarustusena paigaldatud elektrilised külguksed välja arvata, on tegemist autoga nagu iga teine. Käe alt leiab pesuehtsa viiekäigulise manuaalkäigukasti kangi ja kui süütevõtit keerata, hakkab kapoti alt kostuma täpselt samasugune diislimürin nagu VW Sharanil. Ning pärast enam kui sajakilomeetrist proovisõitu ei kuku kütuseosuti mitte üks kriips ? milleks kõigeks küll jänkid euroturu vallutamise nimel valmis pole!

Kas ameerikaliku pereauto uuestisünd euroopaliku mahtuniversaalina on hea või halb, on maitse küsimus. Paras kompott on ta aga neist mõlemast ja mis seal salata, linnaliikleja jaoks paraku mitte just kõige õnnestunum. Manuaalkäigukastiga varustatud koguka autoga tihedas linnaliikluses vehklemine ei sobi Voyageri imagoga küll mitte kuidagi kokku. Pealegi on esimesed kolm käiku üsna visad oma õigesse asendisse minema ning jääb üle vaid loota, et see on mõnisada kilomeetrit läbinud auto puhul lastehaigus, mis ajapikku kaob.

Seevastu on Voyager ja tema 2,5-liitrine V6 turbodiisel mootor maailma ökonoomseim kooslus ja seda ilma igasuguse liialduseta. Nimelt kuulub just Voyagerile omalaadne maailmarekord, mil tema 75-liitrise paagitäiega sõideti ilma tankimata 1724 kilomeetrit järjest. See tegi keskmiseks kütusekuluks 4,35 liitrit sajale kilomeetrile, mis on ületamatu ka enamustele väiksematele sõidukitele. Meie kütusega seda imet taga ajada pole siiski mõtet, ehkki kütusekulu jääb üllatavaks väikseks ka siinsetel teedel proovisõitu tehes.

Samas tahab see imemootor saada linnasõidul pidevalt üksjagu pöördeid ning elektrooniline gaasipedaal parema jala all käitub harjumatult umbmääraselt. Vaiksel kiirusel või paigalt võttes jääb mootor mõneks ajaks ?mõttesse?, kui pöörded jõuavad umbes 2000 juurde minutis ja turbokompressor tööle rakendub, siis ?ärkab? ka auto ning selg vajub istmesse.

Seevastu neile, kes sõidavad pikki otsi, on ?euro-ameerikalik? Voyager kui rusikas silmaauku. Auto ?astub? meie lainelisi teid mööda isegi 180 km tunnikiirusega sellise kindlusega, milles ei suuda teda mõjutada ei tugev külgtuul ega juhi ettevaatlikus. Ta lihtsalt sõidab ja kui pilku spidomeetrile ei pööraks, ei usuks ilmaski, et kiirus nõnda suur on. Pehme, mugav, kütusesäästlik, püsib hästi kursil ja mida enamat pikka maad sõitev seltskond ühelt 7kohaliselt mahtuniversaalilt tahta oskakski. Ja käike pole tarvis pidevalt vahetada.

Lisaks on kõikidel autodel baasvarustuses konditsioneer, 6 kõlariga korralik stereosüsteem, keskmise varustusastmega lisandub ka püsikiiruse hoidja, ta on ruumikas, tüüpiline istmepaigutus (keskel kaks ja taga kolm) jätab reisijatele piisavalt liikumisvabadust ning taha parasjagu pagasiruumi.

Ja kui sellest kõigest veel väheseks jääb, võib osta Grand Voyageri, mis tavalisest ligi 30 sentimeetrit pikem. Tõsi küll, iga sentimeetri eest tuleb välja käia üks ?Jakobson?, kuid 15 000 krooni Voyageri 384 500 ja 484 800 krooni vahel kõikuvas hinnaskaalas ei peaks olema enam määrava tähtsusega.

Ja kui tavalise Voyageri ostja saab valida vaid kahe varustusastme vahel (SE ja LX), siis Grand Voyageril on saadaval ka Limited variant, mis oma nahksisu, elektriliste külguste ja muude lisadega annab juba ehtameerikaliku sõiduelamuse. Grand Voyageri hinnad kõiguvad veelgi suuremas vahemikus: alates 399 700 kroonist kuni 637 800 kroonini.

Mootoreid on mõlemal variandil saadaval kolm: 2,4 ja 3,3-liitrised bensiinimootorid ning 2,5-liitrine diiselmootor. 2,4-liitrine on saadaval nii automaat-, kui manuaalkäigukastiga, 3,3-liitrine ainult automaatkäigukastiga ning diiselmootor ainult manuaalkäigukastiga.