Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

IMF sisekriiside küüsis

05. juuni 2001, 00:00

Nagu avalikkuse kriitikast IMFi poliitika aadressil vähe oleks, nõrgestavad IMFi ka suured sisemised vastuolud, mis võivad halvata kogu finantsorganisatsiooni tegevust. Samas kui välispidise kriitika ees on IMF suutnud oma valikuid kaitsta, ei ole tehtud midagi, et ületada sisekriisi.

Kõik algas uue peadirektori valimisest, mis kiiresti kujunes poliitiliseks lehmakauplemiseks. Sakslased surusid peale oma kandidaati, vähetuntud ja mittesobivat ametnikku, kuid olid lõpuks sunnitud sellest plaanist loobuma.

Lõpuks päästeti kantsler Schröderi au sellega, et valiti peadirektoriks Horst Kohler, kelle peamine sobivus sellele ametikohale on asjaolu, et ta on sakslane. Erinevalt Kohlerist olid kaks eelmist peadirektorit, De Larosiere ja Camdessus, silmapaistvad finantsjärelevalveametnikud, kes kuulusid Prantsusmaa tippametnike hulka.

Siis heitsid USA vabariiklased IMFile ette, et too ei tee muud kui maksab kinni hättasattunud riikide probleeme. Üksikasjalikult neid süüdistusi käsitlenud Meltzeri aruanne on seda aktuaalsem, et Valges Majas võimutsevad nüüd vabariiklased. USA Kongress ei ole kunagi näidanud üles erilist poolehoidu IMFile: demokraadid kahtlevad kriisiprogrammide mõttekuses, samas kui vabariiklased kritiseerivad toetuste suurust. Samas pole kumbki omalt poolt midagi konstruktiivset välja pakkunud.

Kriitika IMFi aadressil ei tule ainult poliitikutelt, vaid ka finantsringkondadest. Must kass on läbi jooksnud IMFi ja tema suure partneri, Maailmapanga, vahelt. Üks näide oli siin nn Stiglitzi afäär, kus Maailmapanga peaökonomist Stiglitz süüdistas IMFi reeglite rikkumises, teenides ära aplausi alaväärsuskompleksi põdevatelt ökonomistidelt ja poliitikutelt.

Seejärel esitas lahkumisavalduse IMFi peaökonomist Michael Mussa, Chicago ülikooli kasvandik ja äärmiselt võimekas ning ettenägelik finantsasjatundja. Mussa ennustas ette enamiku kriise, mis hiljem vajasid IMFi sekkumist, kuid ka see ei tõstnud tema populaarsust juhtkonna silmis.

Viimane nael IMFi kirstu oli peadirektori esimese asetäitja Stanley Fischeri tagasiastumine. Kahe tippjuhi lahkumine oli jäämäe veepealne osa, viimastel aastatel on Wall Streeti firmad ostnud üles mitmeid andekaid IMFi professionaale.

IMFi hetkeseis on kurb: organisatsioonil puudub karismaatiline juht, tippjuhtkonna majandusalased teadmised on nõrgad ja väheneb ka liikmesriikide toetus. Et neid probleeme lahendada, peab IMF tegema rea väga valulisi valikuid. Olukorda raskendab veelgi asjaolu, et IMFi imago avalikkuse ja majandusteadlaste silmis on halb. Kui ebaõnnestunud on olnud IMFi poliitika on suuteline pidama tiraadi iga majandusteaduskonna tudeng, rääkimata vasakpoolse mõtteviisiga aktivistidest, kes asetavad IMFi ühele pulgale ahnete rahvusvaheliste korporatsioonidega.

Osa sellest negatiivsest imagost on paratamatu: IMF sekkub hättasattunud riigi finantsjuhtimisse alles siis kui vaja läheb majanduslikku reanimatsiooni ja kriisiabi. Üldsust huvitab mitte see, et selline ravi on peaaegu alati olnud tõhus, vaid kui kaua kestab taastumine ja mis see maksab. On paradoksaalne, et suuremat kriitikat on pälvinud IMFi poliitika ja mitte kriisi tekitanud riigi poliitika. Nt Türgi 2001.a ja Venemaa ning Aasia riigid 1997-1998. Osalt on selle olukorra tekitanud asjaolu, et IMF saab küll korraldusi oma liikmesriikidelt, kuid USA ja Euroopa ei kõnele sama keelt ja Jaapani häält ei ole üldse kuulda.

Sisereformide alustamiseks peab IMF esmalt leidma Stanley Fischerile väärilise asemiku. Hea oleks kui see isik ei oleks ameeriklane, kuna see asetaks ideoloogilised kriteeriumid pädevusest kõrgemale.

Ei ole vähimatki kahtlust, et IMF on maailmamajanduse finantssüsteemi oluline osa. Siiski on see ajahambast ja sisetülidest puretud osa, mis vajab kiiret kapitaalremonti. Et tagada oma tegevuse tõhusust vajab IMF tugevat ja autoriteetset juhtkonda, mis oleks suuteline kriitiliselt hindama organisatsiooni missiooni ja minema üle kriisiabist ennetavale ravile. Enam ei ole küsimus, kas IMF vajab sisereforme, vaid millal ta saab neid alustada.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:35
Otsi:

Ava täpsem otsing