Eesti kütuseturg on kohalikele möödanik?

Eesti valitsus on viimase poole aasta jooksul astunud olulisi samme siseriikliku kütuseturu korrastamiseks. Oli ka viimane aeg, sest mootorikütuseaktsiisi alalaekumine ning ebakvaliteetse kütuse vohamine turul vajasid ammu ohjeldamist. Igati tuleb tervitada nn. komponentide maksustamist aktsiisiga alates 1.09.2000 ning k.a aprillis riigikogus vastu võetud energiaseaduse muudatusi.

Viimane võib kütuseettevõtete omakapitali nõuete karmistamisega tunduda alul pisut ebademokraatlikuna, kuid järele mõeldes saame ju kõik aru, et ka pankadele seatakse tavaettevõtlusest karmimad piirangud kaitsmaks kliente. Kütuseturul vajavad nii klient kui riik suuremat tagatist kauba kvaliteedile ja maksude laekumisele kui enamikes muudes valdkondades.

On aga üllatav valitsuse määruse nr 446 kehtestamine, mis sätestab uue tollitransiidi eeskirja. Samal teemal on juba sõna võtnud kolleegid transiidiärist ja õliühingust (Arnout Lugtmeijer, PM 04.06., Kaljo Aamer, ÄP 28.05.), kuid minu kogemuse põhjal riivab määrus praegu veel peaasjalikult siseturul tegutsejaid.

Olukord, kus Eesti riik hakkas nõudma, et kauba saatedokumendid peavad olema täidetud erinevalt kui igal pool mujal tavaks, muudab keeruliseks (loe: võimatuks) vähemalt ida suunalt kütust siia importida. Kui kogu Eesti siseturu kütusetarbimine moodustab ca 3?4% Venemaa vastavast ekspordist, on ilmne, et keegi ei hakka selle piisa pärast muutma sealseid toimivaid süsteeme ja bürokraatiat.

Läänest tuleva kütuse hind on logistilistel põhjustel ida omast kallim, kauba hinnale lisanduvad meretranspordi ja ümberlaadimise terminaalide kulud. Samas ei ole tolliprotseduurid kauba tarnspordil meritsi nii keeruliseks aetud kui raudteetranspordi puhul, millega on loodud selge eelis ettevõtetele, kes toovad kauba Eestisse meritsi. Seega võttes aluseks, et Eesti ettevõtja ei asu ostudokumente ?vormistama? (loe: võltsima) vastavaks tolli uutele nõudmistele, peaks loogiline tulemus olema kütusehinna tõus tarbijaile.

Mulle on arusaamatu meie ametnike suhtumine, et kõiges, mis idast tuleb, on kindlasti mingi maksupettus. Sama arusaamatu on katse Eesti firmade represseerimise kaudu seda väidetavat maksupettust SRÜ riikides välja juurida, ehk siis muuta läbi Eesti ettevõtetele tehtud ettekirjutuste SRÜ riikide äritavasid. Kummaline, et põhimõtteliselt just sellistele põhjendustele toetudes ei arvestatud Eesti Õliühingu soovitusi määruse koostamisel.

Üks tark mees on öelnud, et rumal on vaid see, kes ei õpi enda ega teiste vigadest. Tahaks loota, et määruse 446 puhul on tegemist ametnike parandatava eksimusega, mitte valitsuse teadliku poliitikaga lõpetada kohalik kütuseettevõtlus, vähendada transiiti ja tõsta kütuse hinda siseturul. Pole veel hilja midagi ette võtta, sest nii nagu igale koolijütsile, on ka valitsusele vigade paranduse kirjutamine kasulik ja õpetlik.