Eesti veepoliitika seisab savijalgadel

Üks kohustusi, mille Tallinna linn uuele Tallinna Vee omanikule seadis, oli kindlasti joogivee kvaliteedi parandamine. Kuidas on aga võimalik seda tingimust täita, kui veetorustikke, mis otseselt halvendavad vee kvaliteeti, ei kavatsetagi korrastada?

Eesti Euroopa Liiduga läbirääkimistel peatükis ?Keskkonnapoliitika? alalõigus ?Heitveepuhastite- ja süsteemide väljavahetamine ja uuendamine? taotles Eesti üleminekuperioodi pikendamist aastani 2010 ning Euroopa Liidu direktiivile vastava joogivee kvaliteedi tagamiseks üleminekuaega aastani 2013. Seejuures kinnitati, et see sünnib mitte amortiseerunud veetorustikku väljavahetamise tulemusena, vaid põhjavee töötlemise teel.

Mainitud materjalides on selgelt välja öeldud: ?Kulutuste tegemine amortiseerunud torustike väljavahetamiseks peetakse lähemal ajal ebarealistlikeks?! Millal siis? Kas ehk kunagi pärast 2013. aastat?! Sellest tulenevalt tunduvad Euroopa Liidu vahendite arvel realiseerimisele kavandatavad projektid ebapiisavalt põhjendatuna.

Tallinnas jookseb liiva aastas 240 miljoni krooni eest vett. Selle väite tõestuseks on toodud alljärgnevad andmed AS Tallinna Vesi 1999. aasta aruandest: puhastatud kokku 91,2 tuhat m3; toodetud põhjavett 12,3; võrku antud vett 36,4 ja realiseeritud 23,7 tuhat m3. Ehk ? kui 1999. aastal toodeti kokku 103,5 tuhat m3 puhastatud vett ja realiseeriti kõigest 23,7 tuhat m3, siis järelikult ligi 3/4 toodetud veemahust jooksis liiva...

Nagu selgub, läheb renoveerimata veetorustiku hind veetarbijale kalliks maksma ? ööpäevas kokku ligi 662 000 krooni, mis aastas teeb hirmuäratava summa ? ligi 240 miljonit krooni. Kuidas see haakub ettevõte põhivara maksumusega 2,2 miljonit krooni, millest veevarustuse osa moodustab kõigest 0,8 miljonit, jäägu majandusspetsialistide otsustada.

Selline olukord kestab juba aastakümneid ning see on teatavasti ka üheks peamiseks joogivee hinna tõstmise põhjuseks. Ent sellest minnakse vaikides mööda. Kui kaua veel, tahaks küsida?

Igakülgselt põhjendatud pikaajalise strateegilise arengukava puudumise tingimustes, nägemata, tunnetamata prioriteete, tehakse valekäike, mis on riigile majanduslikult kahjulikud ning madaldavad inimeste sotsiaalseid tagatisi.

Endistel aegadel, kui vee tarbimine oli mitu korda suurem, kanti veetorude lekete arvele keskmiselt 30% kogu tarbitavast veest. Odava vee hinna tingimustes ei andnud see end tarbijale väga valusalt tunda.

Nüüd, mil veetarbimine on järsult vähenenud, lekete suurus aga jäänud samaks, peab ju seda vahet kuidagimoodi kompenseerima. Endastmõistetavalt tehakse seda tarbija arvel.

Ummikusse jooksnud Tallinna veemajandamise normi viimine ELis kehtivate nõuetega tundub olevat lootusetu ettevõtmine, kuid ilmselt teatud kompromissitutel tingimustel siiski mitte võimatu. Paraku on selleks vaja eeskätt tahet, võimude toetust ning alles siis investeeringuid. Taolise poliitilise toetuse avaldamiseks pole Tallinnas võimul olevad erakonnad veel küpsed.

Autor: Erna Sepp