Laemaalingud muudavad kinnisvara ihaldusväärsemaks

Viimased leitud laemaalingud asuvad Pro Kapitalile kuuluvas Jegorovi kinnistus Raekoja platsil. Ajaloolane Aleksander Pantelejev võrdleb maalingute avastamist ruleti või loteriiga, mis pole planeeritav, ent toob endaga kaasa suurt tööd ja vaeva.

Mendelson & Co maakler Maire Luks ütleb, et laemaaling pole hinnaelement, vaid pigem otsustav tegur konkreetse kinnisvara soetamiseks. Kui kliendid soovivad leida midagi erilist, on nad nõus pikalt ootama, sest vanalinnas on objekte müügil väga vähe. ?See harilik inimene, kes elas niisama ja ei jaksanud restaureerida, on vanalinnast ammu välja kolinud,? räägib Maire Luks.

Tema sõnul jagunevad vanalinna pinnad kaheks: ühed on eksklusiivsed, restaureeritud ja teised euroremonditud. Viimaseid on välismaised investorid tihti kasutanud mitte seal elamiseks ja miljöö nautimiseks, vaid üürikorteritena.

Maire Luks hoiatab, et rariteetne ei sobi investeeringuks ja üürnikud on riskigrupp. Ajaloolist haruldust hindav omanik riskib sellega, et teda paljaks varastatakse või midagi hinnalist ära lõhutakse. Korter, mida soovitakse hiljem välja üürida, tuleks osta pigem askeetlik.

Jegorovi kinnistule ajaloolise uuringu teinud Rasmus Kangropool mäletab aega, kui vanalinnast oli leitud vaid neli laemaalingut. Mõnekümne viimase aasta jooksul on neid avastatud aga 50 ringis.

Vastavatud maaling näeb esmapilgul õnnetu välja, soov seda kohe uuesti kinni katta tundub igati loomulik. Kangropool on veendunud, et kipsplaat ja vanalinn ei sobi kokku. ?Euro on sile nagu jänese tagumik,? ütleb Kangropool.

Üheks põhjuseks, mis omanikku võib kallutada maalingut mitte eksponeerima, on asjaolu, et konserveerimis- ja restaureerimistööde hinda pole võimalik ette planeerida. Õnnelik juhus ? väike ruum, hästi säilinud liimvärvidega maaling ? lubab toime tulla pooleteise kuuga. Tempera- ning õlivärvid nõuavad rohkem tööd. Maalinguid restaureeriva OÜ Vana Tallinn juhataja Kalli Holland meenutab, et Raeapteegis kestsid puhastus- ja restaureerimistööd viis kuud. Keskeltläbi maksab restaureerija töötund ilma käibemaksuta 200 krooni.

Kui omanikul restaureerimiseks vahendeid siiski ei jätku ning ta otsustab avastatu kinni katta, on mõttekas kasutada PVC-kilest lage. Võrreldes kipsplaadiga, mille karkassid maalingut rikuvad, kinnitatakse kilelagi ainult servadest. PVC-kilest lage on laemaalingu säilitamiseks tulevastele põlvedele kasutatud Pika tänava majas 11. Tasub meeles pidada, et juba avatud maaling on vaja enne konserveerida, et värv pudisema ei hakkaks.

Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti arhiivis säilitatakse uuringumaterjale, kus kunstiajaloolane Krista Kodres väidab, et varasemad Tallinna laemaalingud pärinevad 17. sajandi esimesest poolest, hilisemad 18. sajandi 70-ndatest aastatest. Maalingute täpseks dateerimiseks faktiline materjal paraku puudub.

Teada on, et maalinguid kasutati 16.?18. sajandi interjöörikujunduses nagu tapeeti ning need asusid peale lagede ka seintel, aknapiitadel ja sillustel. Maaliti nii puidule, krohvile kui lõuendile. Tallinna omanäolise ja tugeva ruumimaalingu koolkonna tekkimisele aitas kaasa asjaolu, et linnamüüriga piiratud ala oli täis ehitatud ja tuli piirduda olemasoleva laiendamise ning täiendamisega.