Meid suunavad ja sunnivad elementaarsed tõsiasjad

Andres Tarand 08. august 2001, 00:00

Keegi on öelnud, et presidendil tuleb olla Eesti imago müügimees. Mõnes mõttes on see õige ? president tutvustab oma riiki välismaal, olles omamoodi sümbol või vapiloom, kui soovite. Võib juhtuda, et selle sümboli põhjal teeb võõramaalane laiema üldistuse kogu Eesti rahva ja riigi kohta. Kui üldistus ? olgu siis õige või vähe vildak ? on positiivne, saavad presidenti välisvisiitidel saatvad ettevõtjad mõnevõrra hõlpsamalt oma võimalike partneritega jutule.

Presidendi välisest särast (keele- ja suhtlemisoskus) ehk siis müügimehetehnikast ainuüksi ei piisa. Parseldab ju iga mustlane oma hobuse edukalt maha, kuid ostja kirub pärast veel aastaid. Nagu korralik pank, saab ka riik müüa ennekõike stabiilsust ja usaldust, president aga rõhutada neid väärtusi, mida tema kodumaal oluliseks peetakse. Riik peab välis-, aga ka kodumaistele partneritele ? nii ettevõtjale kui töövõtjale ? sisendama kindlustunnet, et Eestis tegutsedes kaitseb tema huve seadus.

Riik peab sisendama teadmist, et ettevõtteid ei hakata poliitilistel põhjustel ühtäkki natsionaliseerima ega sõlmitud lepinguid ühepoolselt katkestama. Riik peab süvendama veendumust, et eduka majandamise eeldus on Eestis äriplaan, mitte meelehea valmistamine korrumpeerunud riigiesindajatele.

Ma ei tea, kas üks mu hea konkurent presidendivalimistel ikka mõtiskles, millise signaali saatis maailma äriringkondadele tema ettepanek peatada Eesti laienemisläbirääkimised Euroopa Liiduga? Ja millise jõu saab see signaal siis, kui ta valitakse riigi etteotsa?

On ju päris selge, et Eesti üha enam Läände orienteeritud majandussidemed, Eesti rasked ja vahel ka väga valulised püüdlused muuta meie elu- ja majanduskeskkond üha euroopalikumaks rajanevad suurel määral veendumusel, et Eestist saab mõne aasta jooksul Euroopa Liidu liige. Selle veendumuse kadumisel või isegi ähmastumisel muutub Eesti paljude partnerite silmis küsimärgiks. Küsimärgiga väikeriigile ei hakka keegi aega kulutama, rahast rääkimata.

Meil on juba aastaid käibinud legend, et Eesti konkurentsieelised nii Läänemere regioonis kui laiemalt on meie odav tööjõud. Valitsuse ja parlamendi püüded juurutada uusi, väga paljudes riikides täiesti elementaarseid sotsiaal- ja töövaldkonda reguleerivaid seadusi põrkuvad sageli ettevõtjate, aga ka mõne poliitiku vastuseisule. Kuuleme jutte tööjõu kallinemisest, konkurentsieelise kahanemisest ning sellest johtuvaist võimalikest tagasilöökidest Eesti majandusele.

Ühepäevamentaliteeti iseloomustab teatavasti ütlus ?olgu või kehv, peaasi, et odav?. Olen veendunud, et Eesti arengu saab tagada vaid hea väljaõppega kvaliteetne tööjõud. See aga pole odav. Inimene ei ole odav, sellest võiks ju 10. taasiseseisvusaastal hakata aru saama! Inimese kui tööjõu vääristamiseks tuleb teda esmalt väärtustama hakata temasse investeerides, teda harides, tema initsiatiivi arendades.

Väikeriigi võimalused maailma muuta pole üldjuhul teab kui suured. Küll on päris head meie võimalused maailma globaalseid suundumusi aimates praegusega võrreldes teisiti käituma hakata ja seeläbi teistele eeskujuks olla. Pean silmas nii inim- kui keskkonnaressursi seisukohalt säästlikku arengut, mille eest kogu maailmal pole lihtsalt pääsu. Eeldusel muidugi, et me ei soovi juba lähemal sajandil omaenda toodetud prügisse uppuda, rikutud õhu kätte lämbuda või senitundmatutesse haigustesse surra.

Visalt taanduva industriaalajastust pärineva mõtteviisi kõrval ei näe ma väga suuri takistusi, miks ei võiks Eestist juba lähikümnendil saada teerajaja uute, säästlike ja keskkonnasõbralike tehnoloogiate ellurakendamisel. Olgu jutt siis energeetikast, põllumajandusest või transpordist.

Uue mõtlemise kujundamisel vajame kogu rahva abi, presidendil kui suguharupealikul lasub kohustus seda protsessi koos ühiskonna targemate peadega väsimatult tagant torkida.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing