Hiiliv riiklik lotomonopol

Siim Kallas lausus möödunud kevadel pärast rahandusministeeriumi koostatud loteriiseaduse eelnõu valitsusest läbisurumist, et loteriide korraldamine peab olema riigi karmima kontrolli all. Päris huvitav mõttekäik liberaalset maailmavaadet kandva erakonna esimehelt...

Üks lotoseaduse eelnõu põhilisi uuendusi on tarbijaloteriide maksustamine ning osaline keelustamine. Kui toiduainetööstuse liit ja kaupmeeste liit on avalikult astunud välja eelnõu diskrimineerivate maksumäärade ja liigse bürokraatia suhtes, siis alkoholi- ja tubakatootjaid kohtleb eelnõu veelgi karmimalt. Alkoholi, tubaka ja ravimite müügil lihtsalt tarbijaloteriide korraldamine keelustatakse.

Mõtteviis, mille kohaselt alkoholi ja tubaka müümine tuleb tootjatele muuta võimalikult keeruliseks ja kulukaks, on pealiskaudsel lähenemisel justkui õige. Loomulikult, mis nad siis mürgitavad rahva tervist! Karmistada müügikorda! Maksustada kõrgemalt! Keelata!

Kui tegelikus elus ka kõik nii lihtsalt reguleeritud saaks, oleks alkohol ja tubakas juba ammu maamunalt pühitud. Mäletatavasti on ajaloo vältel mitmedki riigid püüdnud neid tooteid tõepoolest ka ära keelata, mida hiljem on aga kahetsetud. Reeglina toob alkoholi ja tubaka keelustamine kaasa illegaalse kauplemise, mis on nii rahva tervisele kui riigi rahakotile veelgi kahjulikum.

Suured inimkonna leiutised on paraku sageli ka mitmete hädade ja õnnetuste allikateks ? olgu siis tegemist viina, tubaka või püssirohuga. Arenenud ühiskonnad on suutnud edukalt problemaatiliste toodetega kauplemist reguleerida nõnda, et säiliks nii riigipoolne kontroll kui ka tarbijatepoolne vabadus.

Eestit on rahvusvaheliselt sageli tunnustatud liberaalse majandusruumi loomise eest ning loodetavasti õnnestub meil võrdsel alusel turuosalisi kohtlev seadusandlus säilitada ka alamates õigusaktides.

Tuleb otse välja öelda, et lotoseaduse eelnõu on riigi poolt koostatud silmnähtavalt ühele ettevõttele sobivana ning kõiki ülejäänuid diskrimineerivana. Huvi, mis läbib sinikollase niidina lotoseaduse eelnõu, seob selgelt ühte ühe erakonna (Reformierakond) ja ühe ettevõtte (Eesti Loto). Sedavõrd kirgast värvikombinatsiooni on laiemal avalikkusel raske mitte märgata! Loteriiseaduse eelnõu oma praeguses redaktsioonis ahistab väga laia tarbijate ning ettevõtete ringi. Selle seaduse jõustumise läbi kaotaksid kõik tarbijad, kes seni on osalenud kaubandusettevõtete korgi- ja kupongimängudes. Kaotaksid ka enamus turul esindatud toiduainete ja jookide tootjatest. Samuti suur osa kaubandusettevõtteid, reklaamifirmasid, mitmed meediakanalid jpt. Võidukalt saaks naeratada AS Eesti Loto eesotsas Toomas Viliosiuse ja Monika Saluga.

Laiem loteriiseaduse eelnõu kuuendat paragrahvi käsitlev küsimus on, kas tarbijamängu üldse saabki loteriina käsitleda. Kui klassikalise loterii puhul müüakse ja ostetakse üksnes võiduvõimalust, siis tarbijamängus on ostu-müügi protsessi keskmes siiski konkreetne kaup või teenus. See, et lisaks kauba ostmisele saab tarbija huvi korral osaleda ka mõne auhinna loosimisel, ei tee veel tarbijamängust loteriid.

Puht majanduslikult lähenedes koheldaks ebavõrdselt tarbijamängude maksustamisel loeteriidega võrdsel alusel paljusid tarbijaid, kes küll kaupa ostavad, aga samas pole huvitatud kupongi- või korgimängus osalemisest.

Loodetavasti muutub loteriiseaduse eelnõu eeloleval sügisel parlamendi menetluses oluliselt tasakaalustatumaks. Kindlasti peaksid rahvaesindajad lotoseaduse koostajatelt teada saama, miks alkoholi- ja tubakareklaam on teatud piirangutega lubatud, kuid samade toodete tarbijaloteriid keelustatud. Kas on selle keelu põhjenduseks tuua ehk ka mõni ratsionaalne argument? Või piisab lihtsalt sinikollasest niidist?

Autor: Urmas Silman