Rahva eksistents ja Euroliit

Üha tihedamalt ühtekasvavas ja läbipõimuvas maailmas muutub rahvusriikide iseseisvuse määratlemine ja tagamine aina keerulisemaks. Uue ja võõra sissetung tähendab rahvusriigile üheltpoolt vajalikku arenguimpulssi. Teisalt võivad aga kontrolli alt väljunud välisjõud purustada rahva eksistentsi (identiteedi) vundamendi ? sotsiaalsed ja kultuurilised põhiväärtused.

Mõistlik väliskapitali kaasamine nõrgalt arenenud sektorite potentsiaali suurendamiseks kahtlemata toetab majandusarengut. Riigi võtmeharude minek väliskapitali kontrolli alla ähvardab aga kapitali väljapumpamisega, rääkimata poliitika sattumisest välismaiste kapitaliomanike manipuleerimise objektiks. Rahvusriigi tugevnemise eeldus on tasakaalustatus nii sise- kui ka välissuhetes.

Eesti ühinemist Euroopa Liiduga tuleb samuti kaaluda kainelt ja tasakaalustatult, kõiki plusse ja miinuseid arvesse võttes. Eesti tulevikule on ohtlik nii pealiskaudselt eufooriline hurraaoptimism kui isolatsionismi toitev pisiasjades urgitsev europessimism.

Kummaline on katse vastandada ELiga ühinemise kiirust ja ühinemise tingimusi. Mis kasu on kiirest ühinemisest, kui viletsate tingimuste tõttu eestlastest euroopa tagahoovis tööd rabavad sulased saavad? Sama ohtlik on eeliseid nõudes, pisiasju lõputult kooskõlastades aastaid ELi ukse taga istuda ? selline määramatus on kahjulik nii inimestele kui firmadele.

Eestil tuleb teha kõik võimalik, et kiiresti kaoksid ELi diskrimineerivad kaubandustõkked, ja hoolitseda selle eest, et Eestile laieneksid koheselt kõik ELi abi- ja toetusprogrammid. Eesti ei tohi ELiga ühineda ebavõrdsetel tingimustel.

Üleminekuperioode tuleb Eestil taotleda nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Üleminekuperioodi mõte on muuta ELiga ühinemise tingimustest tulenev koormus inimestele ja ettevõtetele jõukohaseks. Vastutustundetu on kehtestada koolisööklatele ?euronõuded? ja jätta lahendamata vajalike investeeringute rahastamise probleem ? laste toitlustamine selle tulemusena ju hoopiski halveneb.

Sageli on kahjulik kehtestada ettevõtetele ilma üleminekuperioodita ELi tingimused töö-, tervise- ja keskkonnakaitse alal, kui ettevõtetel puuduvad finantsvõimalused vajalike investeeringute rahastamiseks. Kiirustamine toob kaasa ettevõtete sulgemise ja niigi kõrge tõõtuse taseme tõusu.

Ka ilma euronõueteta peavad Eesti ettevõtted nägema ette tööjõukulude olulist tõusu, kui ELi tööturg avaneb. Keegi ei ole nõus Eestis töötama 4-5 korda madalama töötasuga, kui naabrid Soomes avalikult ja ametlikult analoogset hästitasustatud tööd pakuvad. Eriti puudutab see kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste, keda Eestis juba nüüd napib. Firmadel tuleb oma tööjõupoliitikat ELi avatud tööturu tingimustega kohanemiseks põhjalikult muuta. See puudutab aga sama tõsiselt ka riigieelarvest rahastatavat avalikku sektorit ? haiglad kaotaksid suurema osa õdedest, koolid palju häid õpetajaid. Kes siis edaspidi Eestit üles ehitab?

Eestlaste maaomandi säilimine on Eesti kui rahvusriigi eksistentsi vältimatu eeldus. Seetõttu tuleb analoogselt teiste ELi kandidaatriikidega vähemalt kümneks aastaks peale ELiga ühinemist kehtestada välismaalastele põllu-, metsa- ja ka piirialade maa müügi keeld. Selle ajaga saavad eurotoetustest tugevnenud põllumajandustootjad endale vajaliku maa välja osta. Praeguse vaesuse juures jääksid eestlased oma isade maast ilma kiiremini, kui seda ristirüütlid omal ajal vallutada suutsid.

Tänapäeval pillutatakse aga juurteta jäänud väikerahvas globaliseerumise tuultes maailmas laiali. See tähendaks Eesti rahva ja riigi eksistentsi ohustamist. ELiga ühinemisel on aga mõtet ainult niivõrd, kuivõrd see toetab ja kaitseb Eesti kui rahvusriigi arengut.

Autor: Arnold Rüütel