Terroriorganisatsioonid võivad ühineda

USA katastroofi esimesel päeval kuulsin George W. Bushi suust umbes sellist lauset, et nüüd hakatakse pidama jahti ? karistus tuleb karm. Selline avaldus tekitab küsimuse ? kuidas? Loomulikult kõik, mis on toimunud, on väga kole. See, kui ainuüksi ühes majas saab kümneid tuhandeid inimesi surma, on peaagu nagu Hiroshima, Dresdeni või Hamburgi pommitamine. Sündmus on võrreldav mõne Teise maailmasõja aegse suure pommitamisega, aga see on juba seljataga, nüüd tuleb vaadata edasi.

Nüüd tekib teine probleem ? kuidas hakatakse Bushi lubatud karistust realiseerima. On ilmselge, et karistuseta toimunu süüdlased jääda ei tohi. Kui ei leita üles katastroofi teist poolt, siis see teine pool võib saada innustust korrata sama ükskõik kus.

Siin tekib paralleel rassimiskonverentsiga ? hakatakse kätte maksma selle eest, et näete ? omal ajal vedasite meid kuhugi ära või tegite meile seda ja teist. Ma ei arva, et Eesti või Tallinn oleks kellelegi kusagil mingisuguseks märklauaks, küll aga võivad seda olla kõik endised koloniaalriigid. Kujutan ette, et nii britid kui prantslased, võib-olla isegi sakslased ja itaallased jt on päris tõsises mures. Venelastest rääkimata ? näiteks võivad t?et?eenid sellest terrorirünnakust mingit innustust saada. Seni nad nii karmilt käitunud pole, aga kõik on võimalik.

Seega teine probleem on isegi olulisem, kui see, mis juhtus ? mis järgneb, mis juhtuma hakkab ning millised võivad olla omakorda teise poole vastureaktsioonid.

Tekib küsimus, kui võimas struktuur on nähtusel, mida nimetatakse rahvusvaheliseks terrorismiks. Siiani on terroriorganisatsioonid tegutsenud omaette. On küll olnud uudiseid, kus süüdistatakse mingeid iirlasi Kolumbia sisside väljaõpetamises, aga need on olnud harvad näited. Seega võib teha järelduse, et terrorirühmitustel seni erilist koostööd pole olnud. Võib-olla on ka nende huvid olnud väga vastandlikud. Nüüd aga võib see koostöö tekkida, eeskätt enesekaitse vajadusest. See oleks üsna pessimistlik stsenaarium, kui kõik terroristlikud organisatsioonid hakkavad tegevust koordineerima.

Mille nimel, see ei omagi esimese hooga tähtsust. Ehk lihtsalt seepärast, et tekitada suurt segadust, ennast näidata ja seejärel esitada hoopis mingeid kohalikke nõudmisi.

Rünnaku planeerimine tõenäoliselt konkreetsele terroriorganisatsioonile tehniliselt väga keeruline ei olnud.

Tuli garanteerida, et teatud hulk lennukeid kaaperdatakse õigel ajal, ja leida kamikazesid, kes on nõus lennukiga täie kiirusega vastu maad või majaseina kupatama. Pääsemiseks pole ju mingeid ?ansse. Siin polnud ju tegu autopommipanijate või üksikute suitsiiditerroristidega, nagu neid Palestiinas on varemgi olnud. Sellise asja taga peab olema kümneid inimesi, kes on nõus surma minema.

Need hullumeelsed peavad olema ka väljaõpetatud ? mõistma lennukit juhtida. Mõni minusugune võib ju lennuki kogemata kombel majast mööda juhtida. Kui palju on aga üldse maailmas inimesi, kes oskavad lennata Boeing 767ga? Sadakond? Selliseid mehi niisama lihtsalt Siinai kõrbest üles ei korja ega õpeta poole aastaga välja.

Siin tekib aga küsimus, mis on see idee, mille nimel kõike seda tehakse? Ma ei suuda praegu niiväga kahtlustada isegi fundamentaliste, kes siiani on küll väga väljapaistvad olnud.

Terrorirühmituste võimalik ühinemine ? see on suurim oht, mida ma hetkel näen ? võib olla tingitud mitte ainult innustumise aspektist, et rünnak õnnestus väga lihtsalt, vaatame, mis näiteks juhtub Helsingis, kus on tõenäoliselt on kontroll veel leebem. Ma ei kujuta ette, kas näiteks Tallinna Lennujaamas on mingi eriline kontroll võimaliku lennuki hõivamise vastu.

Psühholoogiliselt on seega olulisem teine aspekt ? Ameerika Ühendriikide käitumine ehk milliseks kujunevad sanktsioonid. Võib- olla USA ja terve maailma seisukohalt polegi tähtis see, et rünnaku tegi näiteks rühmitus A. Tähtis on hoopis see, et kõik terroriorganisatsioonid tuleb lömastada.