Valelik vaikus

Oleme hämmingus Pärnumaa sündmuste pärast. Tunneme kaasa neile, kellega metanooli joomise pärast õnnetus juhtus. Neame valitsust alkoholiaktsiisi pärast. Mõned mõnitavad presidenti, et ta julges oma hinnangu anda inimestele, kes salaviina tarbivad. Ega puuduta sõnagagi peamist. Me ju kõik teadsime ammu, et salaviina tuuakse, müüakse ja juuakse. Ja et üldse juuakse Eestis kohutavalt palju.

Valgas ühes kõrvaltänavas on pea kõrvuti kolm kohta, kus salaviina müüakse. Ühest antakse tühja taarat sisse ja täispudeleid välja esimese korruse akna kaudu, teises tuleb aknale koputada ja siis värava taha ootama minna, kolmandas lubatakse tuppa. Ses tänavas pole ühtegi inimest, kes ei teaks, et selline tegevus käib, aga kaebama ei lähe keegi, sest kes tahaks endale verivaenlasi. Ainus, mida juletakse kiruda, on äkiline vee tarbimise suurenemine piirkonnas, sest eraldi veemõõtureid ei ole. Ega kesklinnaski oma müügipunktid puudu. Aeg-ajalt on nende juures politseiautot näha. Mis asju siis aetakse, ei oska öelda.

Muidugi võib osatada presidenti, ent alkoholismil Eestis on palju sügavamad juured kui rumalus. Ja kas selleks, et põhjalikumalt analüüsima ja tegutsema hakataks, oli siis vaja Pärnumaa tragöödiat?

Politseioperatsioonid Pärnumaal näitavad, et politsei on suuteline salaviinamüügikohad üles leidma ja sealt märjukese kokku koguma. Ammu oleks pidanud rääkima, millised tagajärjed on salaviina joomisel. Võib-olla aidanuks seadusesäte, et karistada saab mitte ainult salaviinamüüja, vaid ka selle ostja. Häälekam pidanuks olema politsei pressiesindus.

Ka Valga politseiprefektuurist on nüüd rohkem salaviinaretki on tehtud. Võiski arvata, et Pärnumaa tragöödia taustal elavneb võitlus salaviina vastu ka mujal, aga kus on otsimas käidud ja mitu liitrit kätte saadud, seisab ikka saladusloori all. Rääkimata sellest, mida müüjatega ette on võetud. Ehk ehmataks see nii müüjaid kui ka ostjaid ja tragöödia ei korduks. Inimesed usuvad ju ikka, et meil ja minuga seda ei juhtu. Oleks see nii!

Autor: Urve Sinisalu