Suur kombinaator Ülo Pärnits ehk Stinräp

Ega Pärnitsa-ealisi mehi pole aktiivsesse ärisse enam kuigi palju jäänud. Ta on üks neist nõukogudeaegsetest aktivistidest, kes suutnud tänapäeva nõuetega kohaneda ja on ikka veel heas vormis. Need kiidusõnad kuuluvad Merko omanikule Toomas Annusele, kes istub koos Pärnitsaga Tööstuse ja Tööandjate Keskliidu juhatuses. Ka sealsetel koosolekutel on Mainori ja veel paljude teiste firmade juhil alati oma seisukoht välja öelda. Ühiskondlikult aktiivne, oleks vanasti öeldud. Koonderakond, kus Pärnits mõnda ega tegev oli ja mida ta ka rahaliselt toetas, on tänaseks varjusurma vajunud.

Pärnitsa teeneks võib pidada, et tema käe alt Mainorist on välja kasvanud palju tänaseid suurtegijaid kuni Keskerakonna juhi Edgar Savisaareni välja. Koolitust on ta aga jaganud tuhandetele juhtidele ja spetsialistidele üle terve riigi. Savisaar ütleb, et hindab kõrgelt Pärnitsa strateegilist mõtlemist ja meeskonna moodustamise võimet. Ta tuletab meelde, et Mainori majas sündisid Eestimaa Rahvarinne, IME probleemnõukogu, EMOR ja paljud teised laulva revolutsiooni sünnitised. ?Mulle jääb eluks ajaks meelde, kuidas ta esimeste hulgas nõustus kaitsma isemajandava Eesti ideed. Paljud teised pugesid tookord põõsasse,? meenutab Savisaar. Küsitava väärtusega oli tema hinnangul vaid Pärnitsa otsus ühineda Koonderakonnaga.

Mainor on ainus, mis omaaegsetest ministeeriumide õppekeskustest seni edukalt tegutseb. Pärnits toonitab, et Mainoris saadud haridus on inim-, mitte ärikeskne ja võib sinna juurde rääkida tunde sotsiaalse ressursi tähtsusest. ?Masinatega on lihtne, sest neil on kasutusjuhend kaasas ja nende käsitsemist õpetatakse koolis, hoopis keerulisem on juhtida inimest,? kõlab üks tema lemmikfraasidest.

Mainor oli ka see taimelava, kust Pärnits ja paljud ta kolleegid ärisse läksid. Algas aga kõik iseseisvumise järel tormiliselt käima läinud riigiettevõtete erastamisest. Erastamisagentuur nõudis pakkumise juurde äriplaani, aga Mainoris olid selleks kõik vajalikud teadmised ja ka inimesed olemas. Kokku konsulteeris Mainor 48 ettevõtte erastamist. Pärnits ise oli tegev 11 erastamise juures, millest üheksa puhul väljus võitjana.

Suurim ettevõtmine Marlekori erastamisel lõppes Pärnitsale pahasti, sest Peeter Sedin puksis ta juhatusest välja ja nüüd on asi kohtus, kus peab selguma, kes süüdi oli. Ebaõnnestumiste hulka võib lugeda ka tselluloositehase rajamise miljardiprojekti.

Oma kõige õnnestunumaks äriks peab asjaosaline ise RETi ostu ja selle baasil koos seitsme kolleegiga Maailma Kaubanduskeskuse rajamist. Sealse kinnisvara väärtus kasvab iga aastaga kümnete miljonite kroonide võrra. Teisele kohale paneks ta Äripäeva, kust teenis paari lauda ja tooli sisse pannes 50 miljonit krooni. Puidutööstusse sattus Pärnits Tarmeli erastamise kaudu. Tänaseks on neid puidu- ja mööblifirmasid, kus ta kuulub juhatusse, juba viis. Samapalju on ka Dvigateliga seotud metallitööstusettevõtteid.

Krediidiinfo juhipäring annab Ülo Pärnitsa nimega välja 30 firmat. Mees silmab nimekirja ja ütleb, et sealt on veel kõvasti puudu. Asi on selles, et mõnes firmas on ta sees Mainori kaudu, mõnes aga otse. Enamikust äriühingutest, mille nõukogusse või juhatusse ta kuulub, peaks mees ka palka saama, suuremad ja edukamad neist maksavad dividende. Pärnits on ostnud ka Hansapanga ja Telekomi aktsiaid. Oma tulu keeldub ta nimetamast, naljatades, et naine on selle ära keelanud. Palk Mainori nõukogu esimehena on

20 000 krooni, kuid sellele lisanduvad ametiauto, bensiin, mobiiliarved ja muud soodustused. Kogu Pärnitsate pere on heal järjel: poeg Guido on ettevõtja, minia Kadi Pärnits aga kõigile teada ametiühingujuht.

Täispuidust mööblit tootva ASi Wenestor endine peadirektor Hans Moon räägib, kuidas Pärnits viis eduka ettevõtte pankroti äärele, nii et ta tuli aktsionäride hulgast välja arvata ja kuidas ta seejärel turvameeste abiga juhtimise ebaseaduslikult üle võttis. ?Mulle on jäänud mulje, et tema suhtes Eesti seadused ei kehti, ärieetikast rääkimata,? ütleb endine partner. ?Libe ja ablas röövkala, keda palja käega ei püüa,? lisab ta veidi mõeldes veel räigema iseloomustuse.

Moon kirjeldab skeemi, mida Pärnits on väidetavalt korduvalt kasutanud, Seda kinnitab ka pankrotihaldur Tiina Mitt. Konkreetne näide puudutab puidutööstusettevõtteid AS Lemrat, OÜ Keava Liimpuit, OÜ Askala ja AS Wenestor. Kahte nimetatud aktsiaseltsi jäeti kulud ja need lasti põhja, kõrvale moodustatud osaühingud kogusid aga tulusid ja ostsid hiljem aktsiaseltside vara võileivahinna eest pankrotipesast välja. Sama skeemi kohaselt saneeris Keava Liimpuit 2000. aasta märtsis ka ASi Lemrat, sama aasta lõpul aga läks uhiuus tehas juba pankrotti ning selle vara ostis ei keegi muu kui Keava Liimpuit.

Mooni sõnul tegi Pärnits juhatuse liikmena ettepaneku maksta töötasu juhtimisteenusena tema isikliku firma arvele, et vältida tulu- ja sotsiaalmaksu tasumist. Selleks on tal moodustatud osaühing huvitava nimega Stinräp, mis tagurpidi lugedes pole midagi muud kui Pärnits. Äriregistri andmetel tegeleb see firma juhtimisteenuste osutamisega ja on püsivalt kahjumis. ?Huvitav, miks ta küll nii kahjuliku äriga tegeleb?? küsib Moon.

Meelelahutusärimees Lauri Laubre iseloomustab oma kunagist partnerit Dekoltee päevilt kui muhedat vana, kes pole tegelikult üldse konfliktne, kuid kellega asju ajada pole kuigi lihtne. ?Minu arust on tal mingi paranoia, sest kahtlustab kogu aeg ja kõiki,? lausub ta. Laubre sõnul on Pärnits ohtlik kaaslane, kes manipuleerib inimestega ja võib ootamatult selja tagant lüüa. Oli päris tavaline, et ta lasi Noxtuni juhatuse koosolekul kõigil arvamust avaldada, siis aga võttis laua alt paberi, kus juba otsus ette valmis, meenutab ta. Samamoodi ilmus kõigile ootamatult välja ka Urmas Pastiga sõlmitud rendileping.

Laubre süüdistab Pärnitsat rahaahnuses. ?Ta ei suutnud rahulikult vaadata, kuidas ööklubi kahe aasta kasum panka laenu katteks viidi, vaid soovis, et see panga seljataga ära jagataks. Ta lausa lunis, et, Laubre, kas sa mulle preemiat ka ei saa maksta,? räägib ta. Lõpuks tekkis meeste vahel konflikt, mille käigus Pärnits eemaldas Laubre (taas turvafirma abiga!) juhtimisest. Nüüd on esimese astme kohus Laubrele õiguse andnud ja pole teada, millega asi lõpeb.

Laubre kinnitab Mooni väidet, et Pärnits maksis endale palka juhtimis- või koolitusteenuste sildi all. Kahtlustatu ise eitab seda, öeldes, et real juhtudel osutaski juhtimisteenust. Stinräpi nime kuuldes satub Pärnits silmnähtavalt kimbatusse, kuid kinnitab, et see on tema isiklik firma, kus ta on ainuomanik.