Ühendriikide valitsuse vildakad prioriteedid

Täna saab mööda kuu aega New Yorki ja Washingtoni tabanud terrorirünnakust, kuid shokk USAs alles võtab hoogu. Tundub, nagu oleks maailm paisatud 40 aastat tagasi külma sõja aegadesse. Tagatipuks on USA majandus tõmmanud peale pidurid ja kasvust on saanud seisak.

Tragöödia raputas USA ühiskonda põhjalikult. On kaks arengut, millel on ameeriklastele kindlasti laiem mõju. Esiteks, süvenev ühtekuuluvustunne, mida ameeriklased ei mäleta aastaid. Teiseks, vajadus analüüsida uuesti ühiskonna väärtushinnanguid ja valikuid. Päästeteenistuste ja politseinike vaprus ja valmisolek ohverdada end kaaskodanike nimel sunnivad mõtlema, kas me ei ole läinud liiga kaugele materiaalsete hüvede saavutamisel ja liiga vähe pannud rõhku ühishuvidele.

Ehkki on inimlik ennast tabanud õnnetustes süüdistada teisi, on USA administratsioonil aeg kriitiliselt hinnata ka enda poliitikat. Liiga sageli on Bush-seeniori ja Clintoni administratsiooni majanduspoliitika olnud silmakirjalik, lühinägelik ja mõttetu. Eksisammude hulgast võib tõsta esile kolm, mille potentsiaalne oht kogu maailmale on võrreldav terroristide omaga.

Esiteks, USA valitsuse otsus anda lennujaamade turvateenistus riigi käest erakätesse oli vale. Lennufirmade ja lennujaamade püüd vähendada kulusid tähendas, et lennujaama turvateenistuse palgad olid madalal ja kaadrivoolavus suur. See võis olla hea taktika lühiajalises perspektiivis, kuid nagu praegu teame, lõppes eksperiment katastroofiga.

Teiseks, silmakirjalik otsus mitte toetada OECD initsiatiivi rahapesu tõkestamise kohta. USA teab suurepäraselt, kui olulised on maksuvabad piirkonnad Wall Streeti investeerimispankade ja ?fondide jaoks. Maksuparadiisid ei ole tekkinud iseenesest, nende taga on USA jm finantskeskuste soov jätta kapitalile anonüümsus ilma regulatsioonide ja maksudeta. Silmakirjalikkuse tipp oli see, et USA valitsus tegi kõik, et maksuvabad piirkonnad ja reguleerimata investeerimisvõimalused jääks alles ja samal ajal nõudis, et Kagu-Aasia finantskriisi kordumise vältimiseks on vaja suurendada arenguriikide finantssüsteemi läbipaistvust.

Kolmas USA administratsiooni valesamm oli 1997. a salaja tehtud otsus erastada US Enrichment Corporation (USEC) ? Ameerika ettevõte, mis tegeleb uraani rikastamisega ja varustab sellega sõjatööstust ja tuumaelektrijaamu. USECi üks põhiülesanne oli tuua Venemaalt USAsse tuumarelvadest väljavõetud materjali ja muuta see tuumajaamadele sobivaks tooraineks. Peale USECi erastamist muutus ?taome relvad atradeks? initsiatiiv tundmatuseni. Selmet tuua Vene uraani USAsse ja soodustada tuumadesarmeerimist tegi ettevõte kõik, et takistada uraani importi USAsse, sest see andnuks hoobi firma kasumile. Juhtisin tollal presidendi majandusnõunike koda ja rääkisin, kui ohtlik on uraani jätmine Venemaale. Siin polnud tegu rahvuslike, vaid globaalsete huvidega.

Minu kartused said tõeks kiiremini kui arvasin. Avastasime varsti, et USEC ja Venemaa aatomienergeetika ministeerium olid sõlminud salalepingu, mille kohaselt USEC maksis venelastele 50 mln dollarit altkäemaksu, et viimased mängiks kaasa ameeriklaste skeemis, mille eesmärk oli kunstlikult takistada Vene tuumamaterjalide toomist USAsse. USEC lüpsis ka USA maksumaksjaid, väites, et tuumamaterjali toomiseks USAsse vajab ta lisaraha.

Ei olnud mingit mõtet erastada USEC ja riskida sellega, et eraettevõtja asetab kasumiteenimise soovi kõrgemale ühiskonna huvidest. Nagu alati, olid mängus ka puhtad finantshuvid: erastamist nõustanud firma tegi valitsusringkondades tugevat lobi ja teenis sellega ilusa kasumi. Jälle kord asetasid USA rahandusministrid Summers ja Rubin Wall Streeti huvid rahvuslikest huvidest kõrgemale.

Õnneks pole USECi juhtum läbi: USA kongresmenid räägivad üha julgemini ettevõtte taasriigistamise vajadusest.

Mida globaalsemaks muutub maailm seda rohkem hakkab meid mõjutama iga USA valitsuse otsus. Viimane võib olla tehtud Wall Streeti ja Ameerika huve silmas pidades, kuid paratamatult puudutab see kogu maailma. Kui Ameerika lähtub otsuste tegemisel omaenda huvidest ja sülitab muu maailma huvidele, nagu ta tegi rahapesu tõkestamise ja tuumamaterjali ümbertöötlemisega, seab see ohtu kogu maailma. USA kuulutab globaliseerimise oma kõrgeimaks eesmärgiks, kuid ei taha tunnistada, et globaliseerumisega kaasneb ühisvastutus ja koos sellega vajadus teha otsuseid lähtudes kollektiivsetest huvidest, mitte ühe või teise huvigrupi omadest.