Liiklusõnnetuses säilita kaine mõistus

Liiklusõnnetuseks peetakse juhtumit, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Õnnetuse nõuetekohasel vormistamisel tuleb lähtuda kolmest aktist ? need on liikluseeskiri (LE), liiklusseadus ning kindlustusseadus.

Liiklusõnnetused jagunevad laias laastus kaheks ? nendeks, mis tuleb politseis registreerida, ning teisteks, mille puhul piisab kohapeal täidetud liiklusõnnetuse formularist. Politseis tuleb liiklusõnnetus kindlasti registreerida järgmistel juhtudel: kui inimene saab vigastada või surma, kui õnnetuse osalised ei ole asjaolusid või süüd hinnates ühel meelel. Lisaks sellele võib politsei kohalekutsumine olla vajalik siis, kui autol on vabatahtlik kindlustus: sõltuvalt kindlustuslepingu tingimustest võib kindlustusfirma nõuda politseiraportit, aga võib rahulduda ka autode hilisema ettenäitamisega. Probleemide vältimiseks on kasulik seda juba lepingu sõlmimisel täpsustada.

Ent sõltumata politsei kutsumisest või kutsumata jätmisest on mõned olulised käitumisjuhised, mida tuleks liiklusõnnetuse toimumiskohal täita. Kõigepealt tuleb sõiduk peatada õnnetuspaigale võimalikult lähedal. Uute õnnetuste vältimiseks tuleb sisse lülitada ohutuled ning piiratud nähtavuse korral paigaldada LE sätestatule ka ohukolmnurk. Kannatanute olemasolul kutsuda kohe kiirabi.

Juhul, kui on täisteenindusliisingu leping mõne liisingufirmaga, tuleks kõigepealt helistada liisingufirmasse ja kutsuda kohale spetsialist, kes aitab kõiki formaalsusi täita ning ühtlasi hoolitseb selle eest, et te põhjuseta kannatajaks pooleks ei jääks. Juhul, kui õnnetuses osalenud autod ei takista oluliselt liiklust, ei tohiks neid liigutada seni, kuni õnnetuse asjaolud on juhtide poolt kirjalikult vormistatud või (politsei kutsumise korral) politsei saabunud.

Liiklusõnnetuse kohta tuleb täita vorm ?Teade liiklusõnnetusest?, mida saab kindlustusseltsidest. Paar sellist vormi peaks alati autos olema, sest iial ei tea, mis juhtuda võib. Kui aga selline vorm puudub, võib kasutada tavalist paberit; ülevaade tuleb teha kahes eksemplaris.

Pärast skeemi joonistamist ning kõigi vajalike andmete kirjutamist peab õnnetuse põhjustaja andma vastavasse lahtrisse allkirja. Isekopeeruva blanketi originaal peab jääma kannatanule, koopia süüdlasele.

Juhul, kui õnnetuse asjaoludes või süüs omavahel kokku leppida ei suudeta, tuleb kohale kutsuda politsei, kes liiklusõnnetuse asjaolud välja selgitab ja protokolli koostab.

Kui õnnetus toimub tiheda liiklusega tänaval, tuleb asjaolud küll kirja panna nagu eespool kirjeldatud, ent enne seda tuleb autode asukoht fikseerida ning alles siis autod teelt kõrvaldada. Kõige lihtsam on kasutada veekindlat rasvakriiti, millega tuleks tunnistajate juuresolekul tõmmata ringid autode rehvide ümber, samuti mahakukkunud esemete (klaasikillud jms) ümber.

Juhul, kui kellelgi on kaasas fotoaparaat, võib sündmuskohast teha ka fotod (need peaksid eelkõige kajastama autode asukohta ümbritsevate esemete suhtes). Ent autode liigutamine enne asjaolude fikseerimist on siiski hädaabinõu.

Kui süüdlast kohapeal määrata ei suudeta ning politseid kohale ei kutsuta, on osapoolte lahkarvamuse korral liiklusõnnetuse põhjustaja suhtes kindlustusseltsil, kelle poole pöördutakse, õigus määrata süüdiolev osapool.

Samas on mõlemal õnnetuse osalisel õigus pöörduda oma kindlustusseltsi poole.

Nii on alati kasulik püüda liiklusõnnetuse asjaoludes kokkuleppele jõuda, või kui see ei tundub õnnestuvat, kutsuda kohale politsei. Nõnda väldite edaspidist mõttetut asjaajamist, mis võib süüdlase hea veenmisoskuse korral koguni süütu juhi kahjuks pöörata.

Autor: Marek Vainola