Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Küsi julgesti!
Vastavalt elamuseadusele võib üürilepingu järgi eluruumi üürile andjaks olla eluruumi omanik.
Kui eluruum on abikaasade ühisomandis, siis on abikaasadel võrdne õigus seda eluruumi vallata, kasutada ja käsutada. Seega on eluruumi üürile andmise õigus eluruumi omanikena mõlemal abikaasal. Küll aga jääb võimalus, et abikaasad on omavahel kokku leppinud, mismoodi nad ühisvara käsutavad. Taoline kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes, välja arvatud juhul, kui kokkulepe sisaldub abieluvaralepingus, mille kohta on tehtud kanne abieluvaralepingu registrisse enne kolmanda isiku nõude tekkimist.
Kui eluruumi omanikuks on üks abikaasadest, ehk kui on tegemist lahusvaraga, ei ole teisel abikaasal õigust enda nimel eluruumi üürile anda. Kõnealusel juhul saaks abikaasa tegutseda üksnes teise abikaasa esindajana vastava volituse alusel. Kuivõrd üürileping sõlmitakse lihtkirjalikus vormis, võib volikirja anda nii lihtkirjalikus kui notariaalselt tõestatud vormis.
Milline seadus reguleerib praegu sõlmitavaid eluruumide üürilepinguid?
Praegu reguleerib elamusuhteid, sealhulgas üürisuhteid, 1. juulil 1992. aastal jõustunud elamuseadus. Praegu kehtiv üürilepingu regulatsioon kaotab kehtivuse lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduse jõustumisega, mis praeguste kavade kohaselt jõustub 1. juulil 2002. aastal.
Miks rakendatakse haruharva võimalust sõlmida notariaalselt kinnitatud üürileping?
Ilmselt tuleneb see sellest, et seadus ei nõua üürilepingu notariaalset tõestamist, mistõttu inimesed ei pea vajalikuks ega mõistlikuks notariaja saamiseks aega kulutada ega notari tasu maksta. Mõlema lepinguosalise tahte olemasolul on lihtsam ja odavam leping kohe alla kirjutada.
Autor: Pille Pettai