Maksuvaba kaubandus kui indikaator

Oleme jõudnud imelikku olukorda. Peale kolmeaastaseid tax-free `le üleminekuaja taotlemise nõupidamisi hakkab järjest enam Eesti tippametnikke ja poliitikuid väitma, et Eesti ei hakkagi maksuvabale kauplemise ajapikendust taotlema. Seejuures need väljaütlemised tulevad ilma mingisusguse süvenemiseta, justkui kuskil juba otsustatud asja üle. Et oleme vaesed, aga uhked ning saame ilma laevade maksuvaba kaubanduseta hakkama.

Küsimuse asetuse laad annab mõista, et selle üle on mõttetu vaidlusse laskuda. Igaüks usub, mida ta soovib uskuda. Loomulikult saame ilma tax-free`ta hakkama, aga? Euroopa Liiduga ühinemine on Browni liikumisele sarnanev kulgemine. Ühineva riigi poolt liidu pakutava enda huvides ärakasutamine peaks olema protsessiosalise ülim eesmärk. Meil kipub see kuidagi teisiti välja kukkuma. Me ei oska nõuda või ei taha kasu oma riigile. Ütleme lihtsalt, et pole vaja, ja näe imet ? kõik hakkavadki kui üks mees samasse nõussse.

Arutleme veidi lihtsamalt. Tegelikult polegi meil vaja mitte tax-free`d, vaid madalaid praamipiletite hindu. See tagab meile kolme miljoni tarbija jätkuva huvi kulutada siin, Eestimaa pinnal miljardeid kroone.

Tegelikult jätab meid suhteliselt külmaks, kas need turistid veavad siia firmad Eestist, Soomest või Norrast. Meid erutab hoopis see, kui suure osa annab turist meie maksudesse ja veel laiemalt infrastruktuuri ja äri arendamisse. Asjade käigu järgi otsustades tuleb välja, et see meid ei huvita. Euroopa Liidust turisminduse toetuse väljakauplemise asemel teatab peaminister, et see pool miljardit praamipiletite dotatsiooniks on parasjagu nii suur raha, mida maksumaksja suudab enda kanda võtta.

Kas tax-free üle on üldse läbi räägitud? Levivad kuuldused, et Euroopa Komisjoni ametnikud ei tahtavat sel teemal vestelda. Kes on need anonüümsed ametnikud, jääb selgusetuks, kuid europoliitikud pole sellel teemal sõna võtnud ega ilmselt võta ka, sest nad ei teagi väikese Eesti sellisest kaduvväikesest probleemist.

Keskastme euroametniku eesmärk on läbirääkimised võimalikult väikeste jõukuludega ja optimaalselt kiiresti lõpule viia. Iga võimaliku lisaküsimuse tõstatamine tingib läbirääkimiste ja kooskõlastuste uusi ringe iga praeguse liikmesmaaga. Seega hulga n-ö asjatut töökulu neile.

Kui euroametnik võib endale sellist asjasse suhtumist lubada, siis areneva riigi ametnikult ootaks teistlaadi lähenemist. Tundub aga vastupidi. Meie ametnikkond on ülimalt kohanemis- ja õppimisvõimeline ning hakkab eurobürokraatiale omaseid töövorme edukalt üle võtma.

Eesti riik ei nõua midagi üleloomulikku, kui ta soovib lühikest üleminekuaega tax-free`le. Euroopa Liidus endas oli suur diskissioon samal teemal, mis lõppes kuueaastase üleminekuajaga kõigile riikidele. Sedasama võiks taotleda ka Eesti.

Vähe sellest. Euroopa mereriigid Suurbritannia, Hispaania, Soome ja Rootsi oskasid endale tekitada isegi maksuvabad oaasid ja kõik on rahul.

Ei tasu arvata, et need soodustused tulid lihtsalt. Soomes näiteks sekkus tollane peaminister Esko Aho jõuliselt läbirääkimiste käiku, mis viis Ahvenamaa maksuvaba piirkonna tekkimisele.

Eestil on riigiks saamiseni veel jupp maad käia. Me tahame olla edukad paipoisid. Elu näitab, et edukas saab olla mitte püüdlikult kohustusi täites , vaid jõuliselt oma õigusi laiendades.

Meie üks riigiks saamise indikaator, üleminekuaja nõudmine tax-free kaubandusele, on siiani läbi rääkimata. Lähitulevik näitab, kas liigume edasi tulevikus edukaks pürgiva riigina või anname oma võimalused ära enne nende kättevõitmist.