Peagi on pidu kinnisvaraarendajate leeris

Valitsus otsustas kinkida Paljassaare sadama Tallinna linnale. See teeb rõõmu mitmel põhjusel.

Eelkõige on see kasulik ettevõttele Tallinna Sadam. Selle äriühingu nõukogu endise liikmena, pean tunnistama, et igal eelarveaasta arutelul tekkis küsimus, miks seda mitterentaablit osa peetakse. Targem olnuks ta juba kolm aastat tagasi maha müüa ja investeerida saadud raha mõnesse teise Tallina Sadama osasse. Kasvõi Muuga sadama uude süvaveekaisse.

Loomulik on aga, et Paljassaaret ei müüdud. Riigi omanduses olev ettevõtte on suhteliselt ebaratsionaalne moodustis. Ühest küljest püüab ta säilitada oma loomulikku monopoli. See tähendab, et ühtegi tükki ta enda küljest hea meelega ei loovuta. Teisalt , mis on veel rohkem tegemisi raskendav, ei või kunagi teada, mida rahandusministeerium otsustab.

Müünuks sadam Paljassaare osa maha, ei pruukinuks ta seda suure tõenäosusega mitte investeeringuteks, vaid käsu korras dividendide maksmiseks. See tegi müümise teistmoodi ebaotstarbekaks.

Nüüd on ta igal juhul ära antud ja Tallinna Sadam vaevast lahti. Vaevaks oli ta väga lihtsal põhjusel. Tallinna Sadama üle poole miljardilisest kasumist andis ta murdosa st. 10 miljonit aastas.

Mis veel olulisem, tegelikult nõudis Paljassaare pidevalt investeeringuid. Süvendamist, kaide parendamist, elektri- ja infratöid. Tänavuseks aastaks oli planeeritud hädavajalikke töid pea 50 miljoni krooni eest. Kui arvestada, et tegelikke kulusid ja tulusid, sest investeeringud tulevad üldeelarvest, siis peab tunnistama kahjumit tootvast osast lahti saamist. Kui veel lisada hulk Paljassaarega seotud maavaidlusi ja muid lahenduseta kohtuvaidlusi, tekib küsimus, mis huvi on linnal sellisest sasipuntrast.

Ka treenimata silmaga on näha, et linnale ei paista otsest tulu kuskilt tõusvat. Samal ajal kui linna enda käes on Patarei ehk Tallinna Linnasadam, kus pole parendustöid sendigi eest tehtud, võetakse kohustuseks arendada ehk paartsada miljonit nõudev projekt.

Kusjuures linnaarenduslikult on ebaloogiline jätkata kaubavedu rongidega läbi linna. Turisminduse arendamine ilma vähimagi infrastruktuurita nõuab omakorda suuri rahapaigutusi nii linna kui võimaliku operaatori(te) poolt. Kõrval asetsev Meretehas on oma kasutamata sadamaga tunduvalt sobivam paik tehnoloogiapargiks, kui hulka vaidlusi kätkev Paljassaare. Kui arvestada, et Lennusadam ja Katariina kai omandisuhted on lahtiste otstega, aga tegelikkuses on nad linna omad, siis peaks arusaamatus süvenema.

Otsuste tagamaad pole arusaamiseks keerulised. Ainuke loogiline lahendus on kergelt järeldatav. Tallinna Sadamalt ära võetav osa kaasatakse kaksikliidu linnavalitsemisse kinnisvara arendusprojektina. Selline läbinähtav tegutsemisviis on alati Tallinna linnpead iseloomustanud ja paistab, et Reformierakond on sedakorda tugeva häälega kaasa rääkimas.

See ongi teine põhjus rõõmustamiseks. Robustset tegutsemist vastu majandusloogikale annab seletada ainult teatavat tüüpi eesmärkide seadmisega . Jääb veel oodata, kas kinnisvaratehingud hakkavad toimuma kohe peale kohalikke valimisi. Või oodatakse veidi ja tehingud sõlmuvad peale Riigikogu valimistel antud häälte kokkulugemist.