Ebausklikud tuulepüüdjad merel

Jahi Emerald kipper Andrus Leinemann on jahiomanik olnud kaks aastat. Jahisõidust rääkides seletab ta õhinal, kui palju vabadust see sõiduk annab: võid sõita, kuhu ise tahad. Tuul kui jahi peamine liikumapanev jõud on tasuta käes, erinevalt nt kaatrist, millele tuleb vahetpidamata kütust osta. Jahi võimalusi ringirändamisel tutvustas meile ju Lennukki, mis ilmale tiiru peale tegi.

Suurem osa Eesti jahtidest on kaptenite endi omad, välja arvatud paar riigijahti ning firmadele kuuluvad alused. Viimastel on sageli palgalised kaptenid, isikliku jahiga sõidab iga kapten ise. Ilma paberitega meremeheta pardal jaht merele minna ei tohi ning tema vastutab kõige eest. Seepärast öeldakse ?Kapten laevas ? jumal taevas?. See tähendab, et kapteni sõna on laeval käsk ja sellele vastu ei vaielda. Tema ju vastutab.

Jahisõiduks vajaliku loa saamiseks tuleb anda veeteede ametile eksam ? nagu autojuhiloa saamiseks. Eksamiks saab õppida ise või minna Piritale TOPi kursustele. Esmalt saadakse roolimehe paberid, järgmiseks kipri ja viimaks jahikapteni omad. Iga järgmise astme saamiseks tuleb sõita vähemalt 1000 meremiili, üks miil on 1852 meetrit.

Loomulikult ei piisa pardal vaid õppinud roolimehest, kiprist või jahikaptenist. Olenevalt jahi suurusest on tarvis kaks või enam oskajat inimest, et merele minna ja seal hakkama saada. Võhikud saavad teha lihtsamaid asju, kuid purjede seadmiseks, otsustamiseks, mis purjega tuult püüda, meremärkide tundmiseks ja navigeerimiseks on tarvis inimesi, kes asjast veidi teavad.

Jahipidamise ja purjetamise juures on üks peamisi kulusid laeva olemasolu. Näiteks Pirita jahisadamas maksab kaikoht 10 000 krooni aastas, võõrastele jahtidele 200 krooni päevas. Nii on kogu maailmas ? et jahiga sadamasse tulla, tuleb maksta sadamamaksu. Sellest sadamad elavadki. Kokku hindab Leinemann aastakulutuseks ca 20 000 krooni ? sellest pool saab, nagu öeldud, Pirita jahisadam. Muidugi on võimalik ka rohkem kulutada ? kui jahti lõhkuda, maksab remont palju, ka on alati võimalik laevale uusi purjesid vms muretseda.

Leinemanni Emerald maksis enam kui miljon krooni, ostes oli laev kaks aastat vana. Emerald on Eestis tehtud. Kodumaised jahid tunneb ära kirja ?Ridas? järgi. Jahiostmiseks soovitab Leinemann külastada maikuist meremessi, kus kaubeldakse kõigega, mis merel sõidab ja meresse puutub. Kontakte võib ostida ka jahtklubidest, kus vahel võib mõni alus müügis olla.

Jahiga saab lisaks niisama lõbusõitudele ja mööda ilma uitamisele võtta osa ka kohalikest regattidest. Tänavu juunis-juulis peeti iga-aastane regatt Piirist Piirini, millest noor Emerald võttis osa esimest korda. Eesti purjetajate suve täidavad veel nii mõnedki regatid, ja kui võistlushimu pole, võib omaette Läänemere läbi seilata. Stockholm, Gotland, Soome sadamad, Haapsalu ja Eesti saared ? kohe ei pea ju Lennuki marsruuti kordama, huvitav on ka koduukse ees.

Regatid on lisaks purjetamismõnule ja võistluspingele ka mõnusad seltskonnaüritused ? õhtuti kogunevad purjetajad sadamakõrtsi ning mis seal salata, alkoholil on merel ja meremeeste elus oma roll. Lainetelgi on nii, et esmalt saab napsulonksu Neptun, siis roolimees, kapten ning alles nende järel ülejäänud meeskond. Et Neptun lahjat kraami ei armasta, joovad ka meremehed enamasti rummi. Kui tuult pole või on ilm just liiga raju, on Neptun pahaseks saanud ? kas anti talle kehva jooki või solvati muul viisil.

Meremehed on ebausklik rahvas. Soodsa tuule väljavõlumiseks lähevad purjetajad võistluste eelõhtul kõrtsi ja joovad seal oma lemmikviskit või vähemalt parimat viskit, mida kõrtsis saadaval. Joomise kõrval soovivad järgmiseks päevaks niisugust tuult, nagu parasjagu vaja, ja siis pidigi see olemas olema. Kui merel on plekk (tuulevaikus), peab keegi küüntega masti kraapima, soovitatavalt naisterahvas. Siis pidi ka tuul tulema. Kui ei tule, peab mootori abil sadamasse sõitma. Kui mootor ei tööta, ei tohi merele minna.

Jahivõistlustel on veel üks eripära: kes esimesena sadamas, ei pruugi veel esikohta saada. Sõidu aeg korrutatakse läbi kindla koefitsiendiga (igal jahil erinev) ja arvutatakse kokku mitmesugustest jahi ja purje mõõtmetest. Nii võib tund pärast teisi sadamasse jõudnu saada esikoha ning teisena sadamasse tulnu viienda ? miski pole kindel enne korralikku matemaatikat.

Juunis esimest korda purjekal käinud, regatil Narvast Piritale seilanud Priit Purken peab meremehi rahulikumaks rahvaks, kui ehk üldiselt arvatakse.

30aastase Purkeni esimene elamus oli tõdemus, et mitte millestki ei saanud aru, alguses vähemasti. ?Peale vaadates peaks kõik nii lihtne olema, aga kui sebimiseks läheb, ei saa enam midagi aru. Kõik sõnad on võõrad,? kirjeldab ta oma abitust Emeraldil. Muidugi ? igal purjel on oma nimi, iga purje liigutamisel oma ja otsadel (merel pole köisi ega nööre, ainult otsad) samuti omad nimetused. ?Tiri seda sinist nööri!? ei öelda merel kunagi, ikka ?Sooti peale!? või ?Genua üles!? või ?Paut!?.

Pärast kokku kümnepäevast purjetamist julgeb Purken, tavaelus projektijuht Ühispangas, öelda, et merel ta ära ei eksi ? kursi ja asukoha määramise ja muu navigeerimisse puutuva sai ta selle ajaga selgeks. Nüüdisaegsete vahendite abil.

Purken pani merel tähele väga olulist asja: pardal on tähtis meeskonnatöö ning teiste inimestega tuleb rohkem arvestada kui ehk igaühe igapäevaelus. Ning see pidev valmisolek, mis merel on: ootamatult võib tulla vajadus pautida või halssida, mõni puri maha võtta või üles tõmmata, ning siis pole enam aega mõelda, mis ja kus. ?Merel kehtivad merereeglid: kui on vaja tegutseda, siis on vaja,? võtab Purken selle lihtsate sõnadega kokku. Tuulise ilmaga pole aega mõelda kodule, tööle, toidule ega vihmale, sest laeval on pidevalt palju tähtsamat tegemist.