Edukuse mõõdupuu

Kõik muudkui räägivad, et haridus on tähtis. Et haridust on vaja tublisti reformida, et hariduse käsi peaks käima paremini. Palju räägitakse sellest, et kui haridusele ikka raha kõvasti juurde anda, siis oleks kõik korras. Aga kui palju? Tavaliselt kipub olema nii, et kui ka raha õnnestukski juurde anda, pole ikka kunagi küllalt. Mõned räägivad ka, et haridus vajab sisemisi ümberkorraldusi. Milliseid, sellest pole eriti sünnis rääkida.

Mis on meie hariduse peaprobleem? Selle kvaliteet peaks kõikides lülides olema parem. Me kõik teame noori inimesi ja nende vanemaid, kes on valmis väga palju mängu panema, et saaks kas või osa haridust omandada USAs. See maksab astronoomiliselt palju, aga isegi siis ootab tahtjad tihe konkursisõel. Vaatamata miljoni krooni suurusjärgus õpperahadele võetakse vastu üksikuid. Mõelgem selle üle. See ütleb igaühele kahte asja. Esiteks, hea haridus on meeletult tähtis investeering ja, teiseks, et see investeering on lahutamatu selle hariduse saanud inimesest. Haridus on üksnes ülikoolilõpetanu omand. Haridus ei ole riigi ega ühiskonna omand. Õppija on haridussüsteemi võtmeisik. Siit lähtub kogu Reformierakonna ideestik.

Kui haridus on omand, siis kaasnevad sellega teatud reeglid ja arusaamad. See, kes endale omandi hangib, teeb ise valiku, mida ta tahab. Ta arvestab kõigega ? nii hangitava kvaliteeti kui ka tulevikuriske. Ja vastutab kõige eest ise.

Üli- ja kõrgkoolid võitlevad üldiselt selle vastu, et anda otsustamine õppija kätte. Kõik ümberkorraldused hariduselus on seni põrkunud haridussüsteemi sisemistele vastuoludele. Kõrgharidus või üldharidus, riigiülikoolid või eraõppeasutused, maksuline haridus või tasuta haridus, keskpärased koolid või eliitkoolid, keskpärased õppejõud üksikute heade vastu ? need on otsused, kus ühel hetkel peab hakkama tegema valikuid. Maailm ja Eesti avatus maailma sunnivad meid otsustama. Mida kiiremini me taipame, et tugev kõrgharidus on suur rahvusvaheline äri, seda parem. Mida kiiremini me lahutame kõrg- ja ülikoolihariduse riigist, seda parem. Ja kuidas sa kõike seda ikka muul moel reguleerid, kui mitte raha abil. Kaheksa aastat tagasi olid meie ideed väga halvustatavad. Täna on, nagu kutselise kaitseväe puhulgi, elu ise tegemas oma korrektiive.

Meie ettepanekute lähtekohad on järgmised:

1. Üldharidus peab olema riigi ja omavalitsuse poolt rahastatav ja tugev. See on Euroopa eelis Ameerika ees.

2. Kõrg- ja ülikoolid tuleb muuta eraõiguslikeks, kaasata nendesse erakapital.

3. Õppimise eest tuleb maksta sellist õppemaksu, mille ülikoolid kehtestavad.

4. Riik muudab õppelaenusüsteemi selliselt, et üliõpilane saab seda kasutada õppemaksu maksmiseks, kusjuures riik kannab osa (kuid mitte kõiki) tagasimaksuriske.

5. Riik kehtestab stipendiume nende võimekate üliõpilaste õppimise rahastamiseks, kellele see endale raske on. Tingimus on muidugi, et üliõpilane on võimekas.

6. Riik teeb olulise rahasüsti mõnede ülikoolide materiaalse baasi tugevdamiseks ja toetab kõrghariduse infrastruktuuri ka edaspidi riigieelarvest.

7. Riik valvab õppekavade kvaliteedi järele. Eesmärk on, et Eesti kõrg- ja ülikoolides antav haridus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.