Majandus 1993 ? esimene täisaasta oma rahaga

1993. aastat võib Eesti majanduses pidada üheks olulisemaks ?sisemise korrastumise? aastaks. Poliitiline iseseisvus ja sõltumatus olid saavutatud ning nüüd oli vaja looma hakata selgemat raamistikku, mis kinnistaks turumajanduse põhimõtted ja aitaks riigi välja kümnendi alguse majanduslangusest. Aasta märksõnadeks võib pidada: 1) inflatsioonitempo kontrolli alla saamist, 2) erastamisprotsessi hoogustumist, ning 3) pangandusmaastiku reformimist.

Kui taasiseseisvusperioodi alguses maadles Eesti majandus hüperinflatsiooniga, siis 1993. aastal õnnestus hindade kasvu vähendada enam kui kümnekordselt (89,9ni). See näitas, et läbiviidud rahareform ja selle põhimõtted osutusid õigeteks. Nominaalse valuutakursi sidumine Saksa margaga (kursiga 1:8) valuutakomitee tingimustel võimaldas väikesele ja üha avatumaks muutuvale majandusele importida välismaist hinnastabiilsust. Suuresti seetõttu jätkus Eestis järgnevatel aastatel hinnakasvu aeglustumine ning tänaseks on aastane inflatsioon langenud juba alla 4, olles üsna lähedane arenenud tööstusriikide vastavale näitajale (vt joonis).

Kuigi äsjane rahareform ja tasakaalus riigieelarve põhimõtete juurutamine tagasid majanduse esmase stabiliseerumise, jätkus veel majanduse lisandväärtuse vähenemine. Selle trendi muutmiseks astuti 1993. aastal mitmeid samme majanduse pakkumispoole ümberkorraldamiseks. Erastamisprotsessi märgatava hoogustumisega ning seadusandluse ulatusliku uuendamisega loodi alus majanduse struktuuri ja tootmise kohandumiseks muutunud keskkonnale. Eesti taasiseseisvumise järgses teises erastamisvoorus pandi müüki 52 ettevõtet (näiteks Viru Hotell, Klementi jpt.) ning asutatud erastamisagentuur jäi erastamisprotsessi keskmesse kuni 2001.a lõpuni.

Lisaks majanduse reaalsektori reformimisele jätkus 1993.a ka ulatuslik pangandusmaastiku korrastumine. Võeti vastu Eesti Panga seadus ning kommertspankade tegevusele seati esimesed arvestatavad nõuded ja regulatsioonid. Olemasolevast 42 pangast suutsid uued normatiivid iseseisvalt täita vähem kui pooled (20) ning ülejäänud kas ühinesid (tuntuimaks Ühispanga tekkimine) või olid sunnitud turult lahkuma. Konsolideerumise tulemusena oli 1993.a lõpuks alles jäänud pea poole vähem kommertspanku kui aasta aega tagasi (vt tabel).

Kuigi mõnede arvates osutusid 90ndate aastate alguse reformid sotsiaalselt liiga valulikeks, ei lasknud suund eraettevõtluse vabale arengule ja väliskapitali võrdsele kohtlemisele oma tulemustel kaua oodata. Lisaks ettevõtete erastamisele hakkas üha enam väliskapitali Eestisse tulema ka täiesti uute välisosalusega ettevõtete rajamise kaudu. Nii näiteks sõlmis 1993.a lepingu tehase rajamiseks Lasnamäele üks tänastest suurematest Eesti eksportööridest, Elcoteq, kellele on hiljem järgnenud paljud teised.

Kümme aastat tagasi alguse saanud järjepideva majanduspoliitika tulemusena on tänaseks suure välisosalusega pangandussektorist saanud üks peamisi majanduse stabiilsuse alustugesid. Välismaistele otseinvesteeringu näol on Eestisse kokku paigutatud enam kui 60 miljardi krooni ning välisosalusega ettevõtetest on saanud Eesti peamised eksportijad, kes annavad tööd kümnetele tuhandetele inimestele. Kõige selle tulemusena ületab täna Eestis loodav lisandväärtuse tase 1993.a vastavat näitajat rohkem kui 40 võrra (vt joonis).

1993. aasta alguseks on Eestis 43 panka, kuid vaid 12 neist on kõik dokumendid korras. 1993. aasta jaanuaris alustab kümnest maapangast liidetud Ühispank. Panga juhiks saab Haapsalu Maapanga nõukogu esimees Ain Hanschmidt, kes enne pangandusse tulekut oli Lääne maavalitsuses Andres Lipstoki asetäitja asemaavanemana. Riigi- ja omavalitsuste hoiuste ning vravuurika laenamiskava toel saab Ühispank kümnendi teisel poolel Eesti suuruselt teiseks finatsasutuseks.

Jaanuaris läheb moratooriumi alla Revalia Pank, mille juht ja omanik Leonid Apananski üritab äritegevuse hoogustamiseks titaaniga kaubelda. See peaasjalikult Tallinna majavalitsuste raha hoidvale Revalia Pangale saatuslikuks saabki, hiljem ostab tema vara Ukraina INKO Pank, mis tänaseks on samuti Eesti pangakaardilt kadunud.

Märtsi lõpus suunas Eesti Pank Hoiupanka juhtima Olari Taali, kes asub tohutute filiaalide rägastikus kommertspanka tegema. Ühe esimese saavutusena saab Hoiupank suure osa seni Sotsiaalpangas asuvast riigi rahast. Sellega alustab allakäiku kahtase taustaga Sotsiaalpank.

Eesti Panga nõukogu otsusega kuulutatakse välja pooleks aastaks kuni 1.jaanuarini 1994. stabilisatsiooniperiood. Sel ajal ühtegi uut panka ei registreerita. Põhjuseks on pankade küllus kui pangaseaduse ning krediidiasutuse seaduse puudumine. Viimase litsents enne pausi antakse Peeter Luigele ja Sulo Muldiale kuuluvale Raepangale. Pankade laenuintressid on kõrged. Keskmine laenuintress on 20-30, kuid harv pole ka 60line intress.