Uuel Riigikogul on vähem võimu kui varem

Tööd alustas uus Riigikogu, veel sel kuul kirjutatakse alla ühinemisleping ELiga, milles fikseeritakse ELi õigusaktide ülimlikkus ja kohustuslik rakendamine Eestis. Erinevate hinnangute kohaselt hakkab peale ELiga ühinemist kehtima Eestis seadusandlus, mis 75?85 ulatuses pärineb Brüsselist. Sellele, milliseks kujuneb Riigikogu roll EL tingimustes, pole avalikkuse tähelepanu mõistetavalt veel pööratud.

ELi tingimustes puudub rahvusparlamentidel traditsiooniline seadusandlik võim. ELi tingimustes ei saa Riigikogu enam täita Põhiseadusega fikseeritud kõrgeima seadusandliku võimu rolli Eestis. Vaid piiratud tegevusvaldkondades, nt kommunaalmajandus ja kuritegevus, jääb Riigikogule kõrgeima seadusandja ülesanne. Rahvusparlamentidel pole ELi seadusandluse suhtes isegi seaduseelnõu esitamise õigust.

Enamikes riikides on rahvusparlamentide positsioon Euroopa küsimustes suhteliselt nõrk. Eelkõige Skandinaavia riigid, eriti aga Taani, on püüdnud suurendada rahvusriikide rolli ELi seadusloome kujundamisel, seda eelkõige siseriiklikul tasandil. Näiteks Taani põhiseaduses on sätestatud, et välispoliitika kuulub küll täidesaatva võimu pädevusse, kuid olulise tähtsusega küsimustes tuleb alati taotleda parlamendi nõusolekut.

Euroopa Tuleviku Konvendi senine tegevus viitab sellele, et tulevikus võib veelgi laieneda ELi institutsioonide pädevus ja väheneda rahvusparlamentide roll. Rahvusparlamendi kaasamine ELi otsustusprotsessi ai-taks kaasa ühise poliitika väljatöötamisele ja tagaks vastuvõetud õigusaktide efektiivse rakendamise. Välja on pakutud parlamendi ja valitsuse koostöö tugevdamist, rahvusparlamentide koosöö tihendamist ja pädevuse laiendamist ELi küsimustes. Laual on ettepanekud luua rahvusparlamendi liikmete osalusega Euroopa Rahvakongress või Euroopa Parlamendi teine (rahvuste) koda.

Rahvusparlamentidel võiks olla ELi õigusakti initsiatiivi õigus, aga ka teatud tingimustel vetoõigus ELi õigusakti projekti suhtes. Uue Riigikogu liikmete huvides on, et nad suudaks ELi tingimustes säilitada kontrolli rahvusliku suveräänsuse, eriti lähimusprintsiibi rakendamise üle.

Liikmesriikide kogemus on näidanud, et seadusandja-täitevvõimu suhted euroasjade lahendamisel tuleks sätestada isegi Põhiseaduse tasemel. Oluline Riigikogu töö muutus seisneb ka selles, et kui seniajani mõjutasid Riigikogu liikmete otsuseid põhiliselt sisepoliitilised debatid, siis nüüd on rahvusvaheline dimensioon see, mis avaldab üha enam mõju siseriiklikule õigusloomele.

Riigikogu liikmed peaks Euroopa õigusest, majandusest ja poliitikast teadma vähemalt magistriõppe tasemel ja valdama vabalt vähemalt ühte kolmest ELi põhilisest töökeelest (inglise, prantsuse ja saksa). Kardan väga, et suurel osal Riigikogusse valitud maakonnajuhtidel ja äriringkondade esindajail, aga ka senistel poliitikutel, tuleb oma eelseisvas tegevuses pettuda, sest uuel Riigikogul on vähem võimu kui mistahes eelmisel Riigikogul. Isegi nii vähe, et võib küsida, milleks meile Riigikogu?