Töötaja koolituskulude maksustamisest

27. märtsi Äripäevas ilmunud artiklis ?Kõrgharidus ? erisoodustus või riigi alustala?? oli kandvaks ideeks probleem, et kehtivad seadused ei soodusta kõrgharidust omandava töötaja toetamist ettevõtja poolt.

Tulumaksuseadus loeb taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmise erisoodustuseks ja sellega kaasnevad vastavad maksud. Tasemekoolituse kulude väljaarvamine erisoodustuse loetelust on arutusel olnud viimastel Haridusfoorumitel ja Riigikogu valimiseelsel perioodil, kuid koalitsioonilepingus vastav seisukoht puudub ja seega on alust arvata, et töötaja tasemeõppe toetamist tööandja poolt ei hakata seaduse alusel soosima.

Täiskasvanute koolituse seadus jagab koolituse kolmeks, lisaks taseme- ja vabahariduslikule koolitusele on veel tööalane koolitus. Seaduse kohaselt võimaldab tööalane koolitus kutse-, ameti- ja/või erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist ja täiendamist, samuti ümberõpet kas töökohas või koolitusasutuses. Tööalane koolituse läbimist tõendab tunnistus või tõend.

Tööalased koolituskulud ei ole tulumaksuseaduse kohaselt erisoodustus ja need kulud ei kuulu maksustamisele. See annab ettevõtjale mõningaid võimalusi soodustada töötaja kõrghariduse omandamist.

Kui töötaja õpib näiteks avatud ülikoolis tööalase koolituse raames konkreetseid aineid, siis nende õppekulude katmine ei lähe erisoodustuse alla. Nii võib avatud ülikoolis tööalase koolituse raames aastate jooksul õppida kõiki õppekavasse kuuluvaid õppeaineid. Lõputöö tegemiseks on avatud ülikoolis samuti võimalus olemas, kasutades eksterni staatust või vormistada end kogutud ainepunktide alusel üliõpilaseks.

Avatud ülikoolis tööalases koolituses osalemine ei anna üliõpilase staatust ja seega ei laiene õppijale üliõpilasele kehtestatud soodustused. Näiteks avatud ülikooli kuulaja ei saa võtta õppelaenu.

Kokkuvõtteks: ettevõtja saab tööalases koolituse kaudu toetada oma töötaja kõrghariduse omandamist.