Äravisatud asjad ja seadus

?Jäätmed on vallasasjad või kinnistatud laev, mille valdaja on ära visanud või kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema,? selgitab juulis Riigikogule esitatud uue jäätmeseaduse eelnõu jäätmete mõistet. Selline sõnastus on vaid laiendus-täpsustus kehtiva seadusega võrreldes, kus kasutakse küll ?kasutuselt kõrvaldama?, kuid seda on osanud ?rehepapid? käänata nii, et kui mingit jäätmeks muutunud toodet po-le kasutusele võetud, siis ei saa see ka kasutuselt kõrvaldatud olla! Nii tuleneski uue jäätmeseaduse vajadus kahest põhjusest ? kehtiva seaduse ilmne ebapiisav toimimine ning vajadus rakendada mitmeid ELi uusi jäätmekäitluse nõudeid.

Olulisim muudatus on tootja vastutuse põhimõtte kehtestamine nn probleemtoodetele. Need on esmaselt mootorsõidukid, elektri- ja elektroonikaseadmed, patareid, akud jms. Samal põhimõttel toimub ka pakendijäätmete käitlemine pakendiseaduse alusel.

Probleemtoodete valmistajad ja maaletoojad, kokkuvõtvalt ?tootjad?, on kohustatud turule toodud probleemtoodetest tekkinud jäätmed kokku koguma ja nõuetekohaselt käitlema. Igale probleemtootele kehtestatakse eraldi täpsemad taaskasutuse sihtarve sisaldavad käitlusnõuded.

Kohustust saab täita iseseisvalt või koostöös teistega, mis tähendaks nn tootjavastutuse organisatsioonide moodustamist. Nt on MTÜ Rehviliit korraldamas vanade rehvide käitlemist. Kolme aasta jooksul peavad tekkima ka vastutusorganisatsioonid nt IT-tehnika, elektroonika- ja kodumasinate, autode, akude käitluse korraldamiseks.

Tootja vastutus toimub tootja kulul, mis tähendab jäätmekäitluskulude arvestamist toote hinnas. Kui suur hinnatõus on, sõltub suuresti just tootjate tegevusest ? kui kiiresti ja optimaalselt suudetakse vastavad süsteemid käivitada. Uute toodete osas peaks see siiski jääma mõne protsendi piiresse. Riigi huvides on võimaluste piires toetada selliseid käitlussüsteeme.

Tootja vastutuse teema on uus ka suures osas ELis. Korralduslikule uudsusele lisandub Eestis probleem, et paljudele jäätmeliikidele puuduvad käitlusvõimalused. Seega peituvad siin ka uued tõsised võimalused ettevõtlusele. Kõigil probleemtoodete tootjatel on kindlasti õige aeg ? enne seaduse jõustamist 2004 ? hakata mõtlema vajalikele organisatsioonilistele muudatustele.

Põhiosa olme- ja nendesarnaste tavajäätmete käitluse korraldamist jääb endiselt omavalitustele (OV). Nii on see kogu Euroopas ja ka Eestis alates 1992. a. Kahjuks ei ole OV-d selle ülesandega väga tõsiselt tegelnud (selliselt hindab olukorda 2002. a riiklik jäätmekava).

Uus jäätmeseadus ei laienda oluliselt OV-de kohustusi, küll aga täpsustab neid. Jäätmevaldajad (ka maja-, korteri-, suvilavaldajad) on kohustatud liituma OV korraldatud käitlussüsteemiga. Vaid hajaasustusalal võib OV sellise veosüsteemi korraldamata jätta, tagades siiski seal jäätmete nõuetekohase käitlemise.

Ka kehtiva jäätmeseaduse mõte eeldab kohustuslikku liitumist kõigilt jäätmevaldajatel tiheasutusal (linnades, asulates), kuid seda eiratakse ulatuslikult. Tulemus on masendava ulatusega prügistamine, mida saadavad selgitused ? meil ei tekigi prügi! Aastas kulutatakse miljoneid kroone omavoliliste prügistamiste korrastamiseks, lisaks levinud nn tasuta jäätmekäitlusteenus ? neile, kes seni naudivad väljaspool kogumisüsteemi olemise vabadust. Kortermajade elanikelt ei küsita, kas nad soovivad jäätmeveo teenust, aga see on neile kohustuslik. Kuni ei astuta samme ca 30 väljaspool kogumisüsteeme olijate sidumiseks, ei leevene prügistamine!

Oluliseks muudatuseks tuleb lugeda jäätmevedu OV-de korraldatud konkursi alusel. Selle tulemusena parima pakkujaga kuni viieks aastaks sõlmitav leping annab ainuõiguse lepingukohaseks käitlusteenuse osutamiseks. See ei tähenda, et on ?üks OV ja üks veoleoping ? iga OV on vaba jagama ala nii mitmeks veopiirkonnaks, kui on vajalik. Seda on juba tõlgendatud kui konkurentsi piiravat, ometi on kõigil vabadus osaleda pakkumistel. Nii on korraldatud nt reisijatevedu.

Pea üheski ELi liikmes- või liituvas riigis pole jäätmekäitluse korralduses OV-de roll nii väike ja erafirmade roll nii suur kui Eestis. See pole halb, küll on praegune olukord tihti kontrollimatu ja vastuolus jäätmeseaduse mitme eesmärgiga, mistõttu lepingulist ainuõigusega käitluse korraldust tuleb pidada põhjendatuks. Ka eeldab OV ülesannete täitmine, eriti suuremate jäätmekäitlusprojektide rahastamiseks ELi toetuste kaasamine, vältimatult OV-de vaheliste jäätmekäitluse koostööstruktuuride moodustamist. See protsess on käimas, kuid edeneb väga visalt.

Et ära visatud asjad muret ei teeks, tuleb veel palju vaeva näha, märksõnaks võiks aga olla laiem koostöö nii OV-de kui ettevõtete vahel.