Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kontor Emajõe ääres
Rentnik sihtasutus Archimedes kolis suve lõpul uude büroosse Raekoja platsilt. Ruumipuudust ei olnud, probleemiks oli see, et kõigile ei jätkunud valgusküllast töökohta, ütleb Archimedese EL Innovatsioonikeskuse infotöötaja Margit Lehis. Korruse jagu suurte akendega kaunile Emajõele avanevat kontoripinda jagati boksideks. Sisearhitekt Arlis Narusberki valitud vaheseinte materjal klaas ja läbipaistev plastik säilitavad valgusküllasuse, avara vaate jõele ning samas loovad töökohale minimaalse eraldatuse.
Piisab, kui ennast toolil pöörata, ja kaunis Emajõgi ning puud on akna all, ütleb Margit Lehis. Emotsionaalselt annavad asukoht ja loodus palju juurde.
Uued ruumid on jalutuskäigu kaugusel nii Raekoja platsist kui ka kogu kesklinnast. Büroo asukoha valikul oli oluliseks tingimuseks kesklinna lähedus (ülikool, haridus- ja teadusministeerium, söögikohad). Autoga on ligipääs hea ja parkimine lihtsam kui keskuses ning tasuta.
Visioonis näeb Archimedese kollektiiv läheduses tuleviku Tartu city?t: uus sild, AHHAA keskus, Emajõe kallas, promenaad.
Arlis Narusberk, sisekujundaja, Head Ended
Kui aasta tagasi sai samas majas tehtud sisekujundust, oli töö iseloomu kirjeldav sõna ?personaalsus?. Seekord pidi arvestama jälle anonüümsusega. Tuli leida neutraalsem, anonüümsem ja n-ö laiema platvormiga lahendus. Akendest avanev imeilus vaade Emajõele tingis suure aknapindade mahu, tänu millele tekkiv valgusküllane ruum vajas võimalikult õhulist lahendust. Vaid alt ja ülevalt kinnitatud suured klaas- ja PVC-tahvlid täidavad oma ülesande peaaegu maksimaalselt. Kui nüüd lisada lae materjaliks tsinkplekk, siis mõlemad, olles iseloomult naturaalsed, vajasid kõrvale veel midagi omataolist . Punane naturaalne savikrohv aktiivsetes seintes tundus loomulik lahendus. Põranda jätsin heleda, et see peegeldaks ka altpoolt valgust, muutes ruumi justkui veelgi hapramaks ja õrnemaks.
Vaid ustele punase värvi määramisel lähtusin ?tulisematest? emotsioonidest, sest savi enda punane toon osutus ootamatult massiivseks ja minu jaoks veidi tuimaks.