Kuidas euroliidus mitte peksa saada

Kuidas me ikkagi toredas majandusliidus eriti toorelt omade vitsadega peksa ei saaks? Üldiselt olevat suure tõenäosusega nii, et mõistlikult reguleeritud turuga majandusliiduga, nagu seda on Euroopa Liit (EL), on mõistlikult käituval vaesel väikeriigil igal juhul väga kasulik ühineda.

Selle väite suurt tõeväärtust kinnitab nii praktika kui ka majandusteooria. Kuidas siis ikkagi ühinenud väikeriik peaks käituma, et talle liitumisest rahvuslikku tulu tõuseks ja sellest hoopis mitte paksu pahandust ei tuleks?

Esiteks, ühel viletsal väiksel siirderiigil oleks absurd selleks arenenud majandusliitu minna, et seal esimese asjana asuda vihasesse lahingusse, et purustada juba väljakujunenud majandusliidu alustalasid. Aga just seda näivad mõned meie populistlikud poliitikud üritavat. Nad on juba asunud mobiliseerima meie avalikku arvamust, et uuenevas euroliidus tuleks meie juhtimisel ära kaotada paljud üldised ja majandusteaduslikult mõistlikud maksu- ja tolliregulatsioonid, tarvilikud standardid jne. Seejuures jahutakse, et lastagu aga meil majandusliidu soliidseid hüvesid nautides ikka oma zombitiigermajanduse seljas edukat liberaalratsanikku edasi mängida ja üles-alla kõikuda. Muidugi, euroliidus sellise kampaania eest keegi meile peksa ei hakka andma, aga välja võidakse meid küll visata.

Teiseks, üldiselt näitavad põhivoolu majandusteadlaste arvamus ja uurimistulemused, et lõviosa tulust, mis arukale väikeriigile majandusliiduga ühinemisest võib tõusta, tuleneb eeskätt majandusliidule omaste paremate majandus- ja kaubandustingimuste oskuslikust ärakasutamisest. Selle kõrval on vaesele väikeriigile majandusliidu poolt antav rahaline abi täiesti teisejärguline. Jällegi näib, et paljud meie demagoogitsevad poliitikud ja massimeedia seavad just rahalise abi jõed esiplaanile. Selge, et sellise arusaamise juures võib meile liidus olles häda kiiresti kaela tulla. Kolmandaks, rikkas majandusliidus on väikemajanduse eduka tegutsemise eeltingimuseks tema kõrge usaldusväärsus. Just sellest sõltuvad kapitali sissevood, eksporditõusud ja nende eest saadavad hinnad. Jällegi on häda selles, et nähtavasti on paljudele meie poliitikutele omane suurriikide poliitikute arusaam, et usaldusväärsus ei oma siin maa peal mingit tähtsust, ei halduses ega majanduses.

Majandusliku usaldusväärsuse üheks olulisemaks komponendiks on aga selline kallis nähtus nagu stabiilne sotsiaalne kooskõla ja sotsiaalkapital. Kahjuks on meil ühiskonna killustatus ja sellest tulenev sotsiaal-poliitiline majandust kahjustav hõõrumine väga suur. Kuigi sotsioloogid tõstavad esiplaanile meie suuri tuluerinevusi, on tegelikult meie suurimaks mureks okupatsioonist jäänud elanikkonna etniline killustatus. Ja viimase parandamisega pole paraku suurt midagi peale hakata, kuigi meie euroliitumine mõnevõrra vähendab ohtlikku sisemist vene kaarti.

Küll saaksime aga oluliselt parandada ja ära hoida edasist tulujaotuse lõhenemist. On selge, et meie euroliitu astumisega suurenevad paljude ettevõtlike aktiivsete elanike tulud soodsate tingimuste rakendudes suhteliselt kiiresti. Viimane asjaolu võib aga isevoolu teed minnes meie ühiskonna killustatust veelgi suureneda. Kuid kas selle asemel, et asuda seda ähvardavat kitsaskohta reformidega ära hoidma, ei eelista mõned meie juhtivad pojad hoopis avalikkuse ees ajaviiteks hiilata koos otterraiglastest vaimuhiidudega või demagoogiliselt õiendada mõne asendustegevusega nagu presidendi otsevalimised?

Või teiselt poolt: ärksamad sotsiaaldemokraatlikud riigikogulased juba väidavad, et vähekindlustatutega tuleb seoses euroliitumisega midagi teha. Kui pensione tõsta vähemalt vastavalt inflatsioonile, siis saab kõik korda (nende süda rahul). Kui minut järele mõelda, on selge, et euroliitumine tõstaks mõnel aastal inflatsiooni kõige rohkem 5 protsendipunkti võrra, aga pensionäri ostukorvi maksumus võib samal ajal tõusta üle 15 protsendi. Kallineda võivad just pensionäride peamised elementaarkaubad ja teenused nagu brikett, suhkur, ravimid, elekter, telefon, vesi (ka mitmed monopoolsed tegelased püüavad väljamõeldud eurodirektiivide arvel hõlpkasu lõigata). Vaevalt, et peki ja kontide oodatav odavnemine suudab seda kõike vähekindlustatule tasakaalustada. Seega, kui kõrgemal ei taibata õigeaegselt pensione ja muid taolisi toetusi reformida just vähekindlustatute spetsiaalse ostukorvi põhjal tehtavate indeksite abil, võidakse ka selle kandi pealt kogu ilusale euroliiduga liitumise üritusele käkki keerata ja seda omade vitsadega.