Kutsehariduse tase ? Ida-Viru tulevik

Eestis on vähe teisi maakondi, kus 15?29aastaste noorte osakaal oleks elanike seas sedavõrd suur kui Ida-Virumaal.

Ühelt poolt võiks seda pidada maakonna suureks plussiks, sest suur hulk tööea alguses olevaid elanikke on kindlasti tugev lisaargument piirkonnas uute ettevõtete loojatele. Teisalt võib see eelis aga muutuda kergesti hoopiski ohuteguriks, juhul kui see suur noorte hulk ei leia endale lähiaastatel tööjõuturul rakendust.

Mida siis teha, et nii ei juhtuks? Üht peamist päästerõngast nähakse kohaliku kutsehariduse taseme tõstmises. Selline absurdne olukord, kus suur osa kohalike kutsekoolide lõpetajatest end tööhõiveametis kohe arvele võtab ja samal ajal kurdavad paljud ettevõtjad, et neil pole võimalik kohapealt leida hea koolituse ja töötahtega oskustöölisi, peab ükskord ometi lõppema.

Narva Kutseõppekeskus ja Kohtla-Järve Polütehnikum on viimastel aastatel teinud suuri pingutusi, et erinevate projektide kaudu soetada endale moodsaid laboreid ja õppevahendeid. Selles osas saavutatud tulemused on head. Nii näiteks on mitmeidki ministreid, kes on sattunud Narva Kutseõppekeskuse uutesse mehha-troonika- või multimeedialaboritesse, tabanud vaimustuspuhang.

Ministrite reaktsioonidest märksa olulisem on aga see, kui palju võimaldavad õppimistingimuste parandamiseks tehtud kulutused lähiaegadel suurendada kutseõppeasutuste lõpetajate konkurentsivõimet tööturul.

Nüüdisaegsed laborid, õppevahendid ja remonditud ruumid peaksid soodustama õpetamise kvaliteeti ning on kahtlemata heaks reklaamiks nendele koolidele. Kuid põhiline aspekt, mis ühe või teise kutsõppeasutuse tugevust või nõrkust näitab, on ikkagi see, kui suurel protsendil lõpetajatest on õnnestunud hea palgaga töökoht leida. Kutsehariduse tasemest sõltub väga olulisel määral, kui hästi või halvasti Ida-Virumaal tervikuna tulevikus minema hakkab.