Koalitsiooni eluiga: kes sügisel köhib, see...

Äripäeva arvamustoimetus palus vastata keerulisele küsimusele: ?Kui kauaks on sellele koalitsioonile aega antud?? Raske ülesandega toimetulemiseks küsisin nõu poliitikast kirjutavatelt-rääkivatelt ajakirjanikelt.

Halva üllatusena vastasid Sulev Valner (Maaleht), Laur Uudam (SL Õhtuleht), Anvar Samost (BNS), Ainar Ruussaar (ETV), Kalle Muuli (Postimees), Urmet Kook (Eesti Päevaleht) ja Argo Ideon (Eesti Ekspress) nagu ühest suust, et valitsus laguneb kindlasti enne järgmisi valimisi 2007. aasta märtsis. Valdava enamus hinnangul juba kas 2004. või hiljemalt 2005. aastal.

Ajakirjanikud on hästi informeeritud. Miks on head ajakirjanikud praeguse valitsuse tuleviku suhtes nii suured pessimistid? Ilmselt seetõttu, et pessimist on hästi informeeritud optimist.

Taas nagu ühest suust kõlasid põhjendused Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu valitsuse enneaegsele lagunemisele: erimeelsused 2005. aasta eelarve koostamisel, eriti Reformierakonna lubadus alandada üksikisiku tulumaksumäära. Avalikkuse hoiakut valitsuse suhtes kujundab vana kõnekäänd: kes sügisel köhib, see kevadeks läinud. Miks vaakus Juhan Partsi sõnul ?taasiseseisvumise järgselt tugevaim koalitsioon? hinge juba pool aastat pärast ametisse astumist?

Alustati ju hoopis kauge eesmärgiga. Koosmeele koalitsiooni lepingu allakirjutamisel 2. aprillil ütles Juhan Parts: ?Ütlen täie teadmisega seda, mida olen endas kandnud: meie valitsus tuleb toime ning püsib neli aastat.?

Nn koosmeele valitsuse nõrkuse põhjus on suurejooneline koalitsioonilepe, milles heldelt jagatud lubadusi pole võimalik täita. Pole võimalik üheaegselt vähendada riigi tulusid ning suurendada järsult kulusid. Sellisele leppele alla kirjutades lootis mõni erakond või mõned erakonnad algusest peale seda, et õnnestub täita oma lubadused ning jätta täitmata partneri omad. Nii lörtsis valitsusliit kaheksa kuuga mõiste ?koosmeel? lootusetult ära. Sellest on siiralt kahju. Strateegiliste Algatuste Keskuse juhataja Meelik Kattago räägib mõistujutu: vaesest orust suutis rikkasse mäetippu tõusta ainult kolm teelist. Idamaa sõdalane taltsutas tuld sülitava draakoni ja ratsutas seda piitsutades tippu. See sõdalane oli Singapur.

Katoliiklik munk leppis kokku nii heade kui kurjade jõududega, vormistas leppe evangeeliumiks ning läbis ohtliku tee pühakirja käes hoides. See munk oli Iirimaa.

Põhjamaa talupoeg poleks suutnud draakonit taltsutada ega uskunud ta ka pühakirja imelist jõudu. Küll oli talumehel hea kaart, kompass ning veendumus, et ka tema on väärt mäetipus rikkusi nautima. See talupoeg oli Soome ning tema kaardiks koosmeele poliitika. Soomes toimib koosmeeleühiskond, kus erakondade ning muude mõjugruppide arusaamad riigi strateegilistest arengusuundadest langevad paljuski kokku. Hoolimata sellest, et Soomes (ja teistes Põhjamaades) pole karmi käsuliini ega paberile pandud ühiskondlikku kokkulepet. Kokkulepped ? ka erakondade vahel ? lihtsalt peavad. Kas teie arvates sobib Eestile sõdalase, munga või Põhjamaa talupoja roll?

Iga ettevõtja teab, et organisatsioon ei toimi edukalt, kui seal kümme aastat järjest vahetatakse iga aasta-pooleteise tagant juhtkond välja. Sellises olukorras püüab iga juhtkond ettevõttest enda jaoks võimalikult palju välja lüpsta ja organisatsiooni käsi käib pikaajaliste plaanide järgi tegutsevate konkurentidega võrreldes täbarasti. Sama loogika kehtib valitsuste puhul. Iga uus valitsus võtab vastu oma programmi ?Eesti aastal 2014?, kuid juba kahe-kolme aasta pärast ei tähenda see uhke nimi mitte midagi. Ja valijad ei usalda ühtki valitsust.

Äsja tegi Economist ülevaate kümnest Euroopa Liiduga ühinevast riigist. Seejuures märkis mainekas ajakiri halvakspanuga, et Kesk-Euroopa riikides on valitsused viimase kümnendi vältel keskmiselt vastu pidanud ainult 20 kuud. Õnneks ei teadnud Economist, et taasiseseisvunud Eestis on valitsuste keskmine eluiga veel lühem.

Eestist võib euroliidus saada teise sordi liige sel lihtsal põhjusel, et tippkohtumistel istub Eesti toolil iga aasta-kahe tagant uus mees. Tony Blairid ega Göran Perssonid ei võta selliseid partnereid tõsiselt. Euroopas pole asja tegijast, kes kodus oma tööga toime ei tule. Mida tugevam on meie valitsus, seda paremini kaitseb ta ELis ja NATOs Eesti huve.