Saddam Hussein läinud, USA okupatsioon jääb

?Jõulud saabusid Downing Streetile varem kui tavaliselt,? kommenteeris BBC reporter üleeile liitlasvägede peakorterites valitsenud meeleolu. Ent Iraagi eksdiktaatori tabamisel on ka oma varjukülg ? pärast Saddam Husseini kadumist pole islamifundamentalismil Iraagi sisepoliitikas enam tõsiseid konkurente.

23 valitsemisaasta jooksul on Saddami hingele kogunenud nii mõndagi, mees on kuhjaga ära teeninud kui tahes karmi kohtuotsuse. Kuid tema rezhiim, ehkki brutaalne, oli siiski eelkõige ilmalik. Usumäratsejad hoiti vaos, seda küll mitte niivõrd Baathi sotsialistlike vaadete, kuivõrd ideoloogilise konkurentsi mittesallimise tõttu. Samal põhjusel ? Saddam ei sallinud konkurente ? püsisid Iraagist eemal al Qaeda jt organisatsioonid, mis diktaatori käest palka ei saanud. Mõni ime siis, kui Saddami tabamise üle rõõmustavat rahvahulka jäädvustanud telepilt tabas ka usujuhtide portreesid sellesama rahvahulga käes.

Ameeriklased näivad kangesti tahtvat uskuda, et pärast Saddami tabamist jäetakse Iraagis asuv okupatsioonivägi nüüd rahule. Ehk jäetaksegi, kuid enne seda jõuab hea hulk vett Tigrisest merre voolata. Kindlasti oli põranda alla läinud Saddamil ja tema lähikondseil oma roll Iraagi vabastajate vastaste rünnakute koordineerimisel.

Kuid isegi Saddami kinnipüüdmine ei muuda olematuks fakti, et Iraak on jätkuvalt okupeeritud. Riigi pealinna tänavatel patrullivad võõrriigi väed, iraaklaste üle valitseb vallutajariigi presidendi ametisse nimetatud kuberner, loodusrikkusi kontrollivad välismaised firmad ? maailmas on ilmselt vähe maid, mille kodanikud niisuguste asjaolude üle siirast rõõmu tunneksid. Kui aga on olemas rahulolematus, leidub alati neid, kes sellest oma eesmärkide saavutamiseks kinni haaravad.

Üks jõud, mille eesmärkidega jätkuv Ameerika okupatsioon hästi klapib, on islamifundamentalism. Sõja ja okupatsiooniga paratamatult kaasnev segadus on loonud neile Iraagis baasi, mis neil Saddami valitsusajal puudus. Mida kauem ameeriklased Iraagis viibivad ja mida rohkem Ameerika firmasid Iraagi taastamisel osaleb, seda suurem on rahvusvahelise fundamentalismi, sh ka al Qaeda jt terroriorganisatsioonide toetuspind.

Parem poleks olukord ka siis, kui ameeriklased võimu iraaklaste kätte annavad. Raske on võtta tagasi lubadust korraldada Iraagis vabad valimised. Selle tulemus on üsna ettearvatav. Kuna poliitiliste vaadete alusel jagunev süsteem Iraagis veel puudub, hääletab suur osa iraaklasi kogukonna vaimsete liidrite poolt, kelleks muidugi on islamivaimulikud. Demokraatlike valimiste tulemusel saab Iraak endale samasuguse valitsuse nagu Iraan, või nagu oleks saanud Alzheeria, kui seal poleks sõjaväelist diktatuuri. USAle jääb sel juhul kaks võimalust: kas leppida fundamentalistliku valitsuse võimuletulekuga või seda takistada ja kaotada seegi vähene poliitiline toetus, mis neil praegu Iraagis on.

Pealtnäha tundub kummaline, et kosmose- ja infoajastul, mil teadus teeb järjest pöörasemaid edusamme ning haridus tungib ka viimastesse kolgastesse, leiab usufanatism järjest rohkem innustunud pooldajaid. Iraagis tundub see veel kuidagi loogiline ? eks tõusis ju Eestiski kirikute külastatavus järsult pärast sotsialismi ideoloogilis-administratiivse surve kadumist. USAski arutatakse tõsimeeli darvinismi väljaviskamist kooliprogrammidest ning president ise räägib järjekordsest ristisõjast.

Religiooni populaarsuse kasv on paradoksaalsel kombel seotud tollesama infoajastuga. Info pole lihtsalt kättesaadav, vaid seda paisatakse inimeste teadvusesse koguses, mis enamasti ületab nende vastuvõtuvõime. Väga paljud, ka haritud ja laia silmaringiga inimesed ei tea enam, millistest väärtustest elus juhinduda, mida ühest või teisest nähtusest arvata. Religioon seevastu pakub keerulistele probleemidele lihtsaid ja selgeid, mis sest, et võib-olla valesid vastuseid. Islam kui üks jõudsamalt kasvavaid religioone sobib emotsionaalset stabiil-sust otsivaile inimestele ilmselt väga hästi.

Vahetult enne Saddami tabamist oli Iraagis kolm mõjukat poliitilist jõudu: põrandaalused lojalistid, erinevate rahvusgruppide natsionalistid ja fundamentalistid. Allesjäänud jõududest vastastuvad jätkuvale okupatsioonile nii natsionalistid, kel ei lubata riiki lõhki kiskuda, kui fundamentalistid, kelle jaoks Ameerika on nagunii saatana maine kehastus. Kui kaks viimast pidid arvestama võimalusega, et ühel päeval on Saddam võimul tagasi, siis nüüd on neil üks mure vähem ja selle võrra enam võimalusi vägikaikaveoks ameeriklastega. Natsionalistide huvid on seotud pigem oma konkreetse rahvusgrupi ja selle iseseisvumisega, järelikult hakkab Iraagi sisepoliitikas ilma tegema islamifundamentalism. See tähendaks ebastabiilsuse süvenemist nii Iraagis kui lähikonnas. Annaks Allah, et ma eksin.