Vaja on uusi makse Venemaa oligarhidele

Joseph Stiglitz 07. jaanuar 2004, 00:00

Maailmas muretsetakse Vene õlimiljardäri Mihhail Hodorkovski arreteerimise pärast. Mulle teeb muret hoopis see, et Venemaa võib eemalduda demokraatiast ja õigusriigist. Venemaa seisab silmitsi probleemidega, mille on jätnud kommunismipärand ja viis, kuidas kommunismilt turumajandusele üle mindi. Kaks ränka viga tehti siis, kui Jeltsin oli president. Esimene oli stiimulite loomine pigem varadest tühjakspumpamiseks kui jõukuse loomiseks.

Teine oli kommunismiajastu vähese positiivse pärandi pillamine. Üheks selliseks pärandiks oli inimressursside kõrge tase, eriti tehnilistes ja teadusvaldkondades. Suur osa neist ressurssidest kaotati, kuna paljud riigi andekaimad inimesed emigreerusid. Teine pärand oli kommunismi poolt jäetud suhteline võrdsus. Poliitika ja majandus on siin lahutamatult seotud: üksikute tohutult rikaste oligarhide tõusuga kaasnenud keskklassi erosioon ja miljonite langemine vaesusesse muutsid demokraatliku ühiskonna ja õigusriigi loomise tunduvalt raskemaks.

Põhjus on lihtne. Need ei ole mitte selle maailma Rockefellerid ja Gatesid, kes oleksid ?võrdsete võimaluste? ja seaduste austamise kõige kindlamad poolehoidjad. Ajalooliselt on õiglusesse ja võrdsusesse panuse andmine omane keskklassile, mis sellega õigusriigi loomisele kaasa aitab. Seetõttu tuleb ikka veel tegeleda 1990ndate ebaseaduslike erastamistega, mis on rikkuse ebavõrdse jaotumise aluseks Venemaal.

Lõpuks sõltub omandiõiguse kaitsmine esmajoones sellest, kui seaduslikuna seda õigust ühiskonnas nähakse. Kui rikkuse omajaid vaadeldakse kui ebaseaduslikul teel rikastunuid, ei saa ükski õigussüsteem omandit kaitsta. Kui omand ei ole kaitstud või kui seda isegi ei tajuta kaitstuna, on stiimulid moonutatud. Venemaa ettevõtete otsustajad jätkavad seega varade varjamist ja nende muutmist nii, et neid saaks hõlpsasti riigist välja viia. Halvem on lugu siis, kui ebaseaduslike erastamiste pärandiga ei tegeleta ja majanduslik oligarhia muutub poliitiliseks. Putini käike Hodorkovski vastu tuleks näha just selles valguses. Kui oligarhidel õnnestub oma ebaausalt saadud tulusid säilitada, ei ole raske ette kujutada, kuidas leegi Hodorkovski-sarnane (Hodorkovski oli juba hakanud oma äriimpeeriumi kõrvale poliitikamasinat ehitama) oma rikkused ohutusse kohta viib ja kasutab neid Vene poliitikutega manipuleerimiseks.

Mida siis teha 1990ndate metsikute erastamistega saadud "nakatunud" varadega? Vene valitsuse jaoks oleks lihtsam olnud mõnede oligarhide ebaausalt saadud tulud varem tagasi võtta, näiteks pärast 1998. aasta rublakriisi, kui paljud neist maksuvõlgadesse sattusid. Aga kuna see võimalus on mööda lastud, arvan ma, et palju lihtsam oleks tegeleda probleemiga praegu, kui näiteks järgmisel aastakümnel. Kui Hodorkovski ja temasugused juba kord oma osaluse välismaistele äriringkondadele maha müüvad ja oma raha Venemaalt välja viivad, ei saa enam midagi teha.

Kuid kas 1990ndate ebaseaduslike erastamiste muutmine ei loo uusi probleeme ega õõnesta Venemaa püüdeid rajada kindlad omandiõigused? Usun, et mõne varasema ebavõrdsusega tuleb tegeleda ilma otsese rünnakuta ?omandiõigusele? sellest hoolimata, kui kahtlaselt see omand saadud on. Venemaa peaks kehtestama ?üleliigse kapitali kasvutulu maksu?, mis oleks analoogne maksuga, mis USAs naftakompaniidele kehtestati, kui nende kasumid 1970ndatel mitte nende endi pingutuste, vaid kõrgete naftahindade tõttu taevasse lendasid.

Maksuks võiks kehtestada näiteks 90% riigivarade omandamisest saadud ?üleliigsetest? tuludest. Maksud tuleks maksta, kui ettevõte on börsil või kui varad müüakse. Selline maks jätaks oligarhidele piisavalt vara ja kompenseeriks isegi nende pingutused ettevõtete restruktureerimisel.

Siseriiklike investeeringute julgustamiseks ja mõistes, et on raske maksustada välismaal hoitud varasid, tuleks kehtestada ka ?lahkumismaks? kapitalile, mis riigist välja viiakse. Sellega mõnevõrra sarnast sammu kaalus USAs Clintoni administratsioon, kui tegi ettepaneku maksustada miljardärid, kes loobusid kodakondsusest, et maksustamist vältida. See maks ei lahendaks muidugi kõiki Venemaa probleeme: ei kõrvaldaks hiiglaslikku ebavõrdsust ega looks uut keskklassi. Ometi parandaks see mõnevõrra Jeltsini ajastu ?rikkuse krabamise? tagajärgi. Veel enam, kuigi see ei taga elujõulise demokraatia loomist, vähendab see vähemalt ohtu demokraatiale, mida kujutab endast üha mürgisem roll, mida raha Vene poliitikas mängib.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing