Geopeituse aardeid otsima

Tegemist pole aastasadade tagant pärit rahapadadega, mida otsitakse, vaid kaashobiliste plastkarpidesse peidetud asjadega, mille leidja võib ?aardest? midagi kaasa võtta, kuid peab ise midagi asemele panema. Seda nimetatakse geopeituseks.

Geopeitus ehk Geocaching on ülemaailmne liikumine, mis ühendab GPSi ehk globaalse positsioneerimise seadme omanikke ja pakub lõbusat ajaviidet. Nii näiteks võib ette võtta reisi mõnda Eesti ilusasse kohta ja lisaks looduse nautimisele pakub põnevust ka peidetud varanduse otsimine etteantud geograafiliste koordinaatide alusel. Tavaliselt ei piisa autoga kohalesõitmisest, pisut tuleb iga aarde juurde pääsemiseks ka jalavaeva kulutada.

Kogupereharrastuseks sobivas mängus on Eesti geopeituse lehe www.geopeitus.ee sissekannete järgi osalised just pered, kus vanemad loevad GPSist koordinaate ja lapsed poevad põõsastesse ning mujale, kuhu aare võib ära peidetud olla.

Eestis leiab aardeid kõikvõimalikest kohtadest alates Toompealt Tallinnas kuni üksiku saareni Lääne-Eestis. Aare võib olla maa-aluses kümneid meetreid pikas koopas, kõrgel puuõõnes või kännu all, peidukoht oleneb aarde looja leidlikkusest. Igas aardes on tavaliselt ka instruktsioon ja logiraamat, kuhu aardeleidjad panevad kirja, mida nad varandusest endale võtsid ja mida asemele jätsid.

Geopeitus sai alguse USAs 3. mail 2000. aastal, paar päeva pärast seda, kui USA sõjaväestruktuurid kõrvaldasid GPSi segamise, mille järel said ka tsiviilkasutajad oma asukohta mõnemeetrise täpsusega määrata.

10. veebruaril 2001 peideti ka Eestis ära esimene aare, nädal hiljem leidsid selle juba esimesed aardekütid.