Tarkvarapiraatluse eest vastutab ka juhatus või nõukogu

Oma sisult tuleb seda teemat käsitleda eelkõige kahest aspektist: esiteks, milliseid õigusi rikutakse tarkvara ebaseadusliku kasutamisega arvutis, ning teiseks, kelle poolt ja huvides seda tehakse. Ilmselt on lugejatele teada, et tarkvaraprogrammide puhul on tegemist teostega, mida kaitstakse autoriõiguse seaduse alusel. Teose loomisel tekivad selle autoritel isiklikud ja varalised õigused. Kui autori isiklikud õigused on autoriga lahutamatult seotud ja need ei ole üleantavad, siis varalised õigused omakorda on üleantavad. Autoriõiguse seaduse paragrahvi 13 kohaselt kuulub teose autorile ainuõigus oma teost igal moel kasutada, aga samuti lubada ja keelata oma teose kasutamist teiste isikute poolt. Seaduses on loetletud mitmeid autori varalisi õigusi, kuid käesolevas artiklis väärivad enim tähelepanu just autori õigused teose kasutamisel (ükskõik mis viisil) ning reprodutseerimisel.

Tarkvaraprogrammide kasutamine ettevõtte arvutites hõlmabki peamiselt just neid kaht ülalnimetatud õigust. Selleks et arvutiprogrammi arvutis kasutada, on vaja see sinna eelnevalt kopeerida (installeerida) ehk reprodutseerida. Arvutiprogrammi litsentseerimata kasutamise puhul rikutaksegi üldjuhul mõlemat õigust, kusjuures rikkujaks võib olla nii sama kui ka hoopis erinev isik (juhul kui installeerimise on teostanud näiteks ettevõtte infotehnoloogiaspetsialist, kuid arvutit kasutab mõni teine selle ettevõtte töötaja).

Arvutiprogrammi lubamatu kasutamisega on tegemist siis, kui kasutaja ei ole seda õigust autorilt või autoriõiguste valdajalt saanud. Autoriõiguse seaduse § 46 kohaselt ei lubata üldjuhul teose kasutamist teiste isikute poolt teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise korral või autori antud loa alusel. Erandiks on siin teose vaba kasutamise juhud, kuid olgu kohe öeldud, et arvutiprogrammi ei tohi näiteks autoriõiguse seaduse § 18 kohaselt reprodutseerida isiklikeks vajadusteks samuti ilma autori eelneva nõusolekuta.

Seega peab arvutiprogrammide kasutajal alati olema selleks vastav luba ehk (tarkvara)litsents, kusjuures autoriõiguse seaduse § 46 kohaselt on autoril õigus piirata arvutiprogrammi kasutamist konkreetsete õiguste osas, samuti programmi kasutamise eesmärgi, tähtaja, kasutamise territooriumi, ulatuse, viiside ja vahendite osas.

Ehk teiste sõnadega ? autoriõiguses maksab põhimõte: kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud. Arvutiprogrammi kasutaja saab oma õigused lõppkasutaja litsentsilepinguga ning tal on õigus kasutada tarkvara ainult selles ulatuses ja nendel tingimustel, mis on selles määratud. Ekslik on arvamus, et vabavara puhul ei ole tarkvaral litsentsi ? on küll litsents, kuid selle autorid pole tihtipeale piiranud sellise tarkvaraprogrammi kasutamisõigust.

Seega tohib arvutiprogrammi arvutisse reprodutseerida ja seda seal kasutada ainult vastava loa olemasolul. Oluline on siinjuures märkida seda, et reprodutseerimiseks loetakse ühe või mitme ajutise või alalise koopia tegemist teosest või teose osast mis tahes vormis või mis tahes viisil. Seega on autoriõiguse seaduse kohaselt samaväärne, kas tehtud koopia on täielik ja alaline koopia või näiteks ajutine koopia tarkvaraprogrammi mingist osast. Kui kopeerija pole vastavat õigust omandanud, on mõlemal juhul tegemist tarkvara ebaseadusliku kasutamisega.

Eelmise aasta septembri algusest jõustunud karistusseadustik kriminaliseeris esmakordselt uues Eesti Vabariigis ka juriidiliste isikute käitumise, sätestades enamiku süütegude puhul nii füüsilise kui ka juriidilise isiku vastutuse. Arvutiprogrammide kui teoste ebaseadusliku kasutamise korral rikutakse sellega autorite varalisi õigusi ning sellist tegevust määratleb karistusseadustiku § 220 kuriteona, mille eest on võimalik võtta vastutusele nii füüsilist kui ka juriidilist isikut. Seejuures võimaldab seadus sama teo eest võtta mõlemaid isikuid vastutusele üheaegselt. Siinkohal olgu öeldud, et politsei viimaste kuude praktika kohaselt esitataksegi süüditus nii teo toime pannud või selle korraldanud füüsilisele isikule kui ka juriidilisele isikule, kelle huvides on see tegu toime pandud.

Karistusseadustiku § 14 kohaselt vastutab juriidiline isik teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Kuivõrd juriidilise isiku tegevus saabki väljenduda ainult füüsiliste isikute tegevuse läbi, tuvastataksegi juriidilise isiku õigusvastane käitumine tema töötajate ja/või esindajate tegevuse kaudu. Oluline on siinjuures see, et kuriteo täideviija võib selle teo toime panna ise või teist isikut ära kasutades (sellist tegevust nimetatakse vahendlikuks täideviimiseks).

Näiteks võiks tuua olukorra, kus ettevõtte juht annab oma positsiooni ära kasutades ettevõtte töötajale korralduse installeerida arvutisse litsentseerimata programme või on teadlik tarkvaralitsentside puudumisest, kuid ei võta tarvitusele mingeid abinõusid sellise õigust rikkuva käitumise lõpetamiseks. Seega ei ole ka vajalik, et piraattarkvara kasutava äriühingu juhatus, nõukogu või mõni muu juhtivtöötaja peab olema sellise tarkvara ise installeerinud ja seda kõigis arvutites kasutanud, vaid piisab, kui selline tegevus on toimunud vastava organi või muu juhtivtöötaja teadmisel või isegi õhutusel. Siinjuures on oluline see, et just äriühingu juhatuse, nõukogu või muu juhtivtöötaja ülesandeks on korraldada äriühingu igapäevast (ja seejuures ka õiguspärast) tegevust.

Tarkvara kasutamine on otseselt või kaudselt seotud tulu saamisega ettevõtte poolt, kuna tarkvara kasutatakse peamiselt selleks, et osutada paremini teenuseid või müüa rohkem kaupu. Sellises olukorras on ju täiesti mõistlik ja arusaadav, et juriidiline isik kannab vajadusel ka vastutust õigusvastase käitumise eest. Samas, nagu ka eespool nimetatud, ei piirdu vastutus tarkvaraprogrammide ebaseadusliku installeerimise ja/või kasutamise korral mitte ainult ettevõtte endaga, vaid ka sellise õiguserikkumise toime pannud või sellega seotud füüsiliste isikutega. Nii näiteks võib kohtupinki sattuda ka arvutiprogrammi ebaseaduslikult arvutisse kopeerinud (st installeerinud) töötaja, selleks käsu andnud töötaja, aga samuti ka konkreetset arvutit kasutav töötaja või ettevõtte juht. Lõppkokkuvõttes peab uurimine selle välja selgitama, kelle osa oli nimetatud õigusrikkumise toimepanemisel määravaim ja suurim.

Üheks vahendiks, kuidas vähendada ettevõttes tarkvara ebaseaduslikust kasutamisest tulenevat riski, on kehtestada tarkvara installeerimise ja kasutamise eeskirjad, milles sätestataks täpselt tarkvara hankimise, installeerimise ja kasutamise kord ning selle eest vastutavad isikud. Teiseks piraatluseriski vähendamise vahendiks on regulaarsete tarkvaraauditite korraldamine, et tuvastada iga ettevõttes kasutatava arvutiprogrammi kasutamise õiguspärasus ja kõrvaldada kõik litsentseerimata programmid või hankida nendele puuduvad kasutusõigused. Ehk nagu ütleb vanasõna: parem karta, kui kahetseda.